Linnateatri värskeima lavastuse saali pääseb publik kui hipipeole. Margus Tabor paneb inimesed Charley rollis ringi ümber lavaplatsi istuma. Tekib tunne, et kohe-kohe keeratakse kanepist sigaret ja lastakse see ringi käima. Kujunduses, näitlejakäsitluses ja õhustikus avalduv lähenemine on sisuline: mängitakse mässuliste kuuekümnendate kultusteost – Richard Brautigani romaani „Arbuusisuhkrus”.

Kanepit publikule ei jagata ja realismiks ei lähe. Jaanus Rohumaa lavastus on stiliseeritud ja heas mõttes teatraalne: lavale loodud kunstiline tegelikkus kannab isikupäraselt romaani vaimu.

Kuhu jääb mässu hääl?

Ladusalt jookseb lugu lillelaste kommuunist, kus minategelase (Indrek Ojari) armastuse lugu viib traagilise võõrandumiseni, mis justkui tõestaks, et ka magusas ideaalühiskonnas jääb inimene inimeseks koos oma nõr-kuste ja väärtustega. Peategelase armastuskolmnurk eri loomusega Margareti (Hele Kõre) ja Pauline’iga (Külli Teetamm) areneb laval jahedalt justkui eemalseisev asi, kuhu inimesed (ka kommuunielu osalisteks tehtud publik) ei suuda ega taha hoolimatuse tõttu sekkuda.

Lavastuses on palju teatritegevuseks tõlkimata proosat, ent seekord pole see alati nõrkus. Emotsioonid ja suhete teravus asenduvad sõnaga ja nii mängib lavastus võõrandumise teemat, tehes publiku osaliseks loos, mis on mõistusega ilmselgelt väljaloetav. Näitlejad hoiavad vaoshoitult emotsionaalset temperatuuri, keemiseni ei lähe isegi inBoili (Argo Aadli) metsik mass. Linnateatri „Arbuusisuhkrus” on teostuse põhjalikkuses omal kombel filigraanne. Kõrgkultuurne teater. Nii selge, õige ja korralik, et tekib puudus millestki puudulikust ja mittekorralikust. Kas on hea, et ehe kontrakultuur saab kõigiti heaks kõrgkultuuriks? Kuidas kõlab selles mässu hääl? Selles mõttes on „Arbuusisuhkrus” samas reas Eesti kultuuris viimasel ajal käiva hipiaja mässumeelsuse taasavastamisega, kus ajamõõde tekitab paratamatu väärtuste segapudru.

Ent nagu enamikus neis erinevalt õnnestunud katsetustes, on ka „Arbuusisuhkrus” tugev külg: praegune igatsus parema elu järele. See õigustab materjali-valikut.