Lilli Promet on kogenud imesid

 (3)
Lilli Promet on kogenud imesid
----

Homme tähistab 80. sünnipäeva Lilli Promet, eesti kirjanduse stiilinõtkemaid prosaiste
Ajal, kui ma polnud veel sündinudki, oli see naine välja andnud raamatuid tiraaĻides, millest väikseim oli esperanto keelde tõlgitud “Lamav Tiiger” – 8000 eksemplari, ja suurim vene keelde tõlgitud “Ieroglifõ Žizni”, 175 000 tk!

##Lilli Promet kirjutab praegugi raamatuid, mis on korralik ja ehtne ”vana kooli” kirjandus. Seda iseloomustab kaunis, laenudest risustamata keelekasutus. Armastus ja suured tunded. Loodus.

Nõmmel, kirjaniku kodus, võtavad Lilli Promet ja Ralf Parve meid lahkesti vastu. Promet on fotograafi nähes elevil: “Oh, oleksin ma seda teadnud, et pilti tullakse tegema! Ma oleksin ennast sättinud!”

Lilli Promet on edev naine. Väga viisakas seejuures, daamilikult koketne. Ta arvab, et see juubel oleks võinud ka väiksem olla. Kui küsin, kas ta on siiamaani rahul kõigega, mida oma elus teinud, poetab ta lakooniliselt: “Oma võimete piires.” Ta ei kahetse midagi. “Iga asja, mida ma teen, teen ma niikaua, kuni olen sellega absoluutselt rahul! Lugeja võib otsustada, mis talle meeldib ja mis mitte. Minu jaoks mängivad sõnad suurt rolli, tekstis peab kõik paigas olema, Iga sõna peab midagi tähendama...”

Lilli Promet pole viimase aja eesti kirjandusega kursis. Ta kirjutab raamatut. Vanamoodsalt, käsitsi. Sellel ajal, kui kirjutab, ta raamatuid ei loe. “Mitte, et see mind kuidagi mõjutaks, aga...” Ja raha pole ka nii palju, et saaks raamatuid osta. Lõviosa sissetulekutest neelab maja kütmine.

Mis siis saab, kui tekst valmis, seda Promet arvata ei oska, sest uus süsteem on talle tundmatu. “Ma pole harjunud ennast toimetustes pakkumas käima,” ütleb Promet kõhedusega hääles. “Nüüd vist peab?” Pooleli-olev teos on kirjutatud päevikuna, järg eelmisele, 1997. aastal ilmunud “Aheldatud muusale”.

Kust läheb see piir, mil autobiograafiast saab kirjandus? Missugune päevik võiks jääda avaldamata ja mis teeb päevikust kunsti? Trendikas on avaldada romaane “otse elust,” igas mõttes ausalt. Jah, me oleme jõudnud seksini.

“Teate, minule pole need seksiasjad kunagi meeldinud,” teatab Promet malbelt, kuid kategooriliselt. “Minu jaoks on sisetunded tähtsad, aga voodistseenid on ikka günekoloogiline probleem, see pole mind teemana kunagi huvitanud. Ma olen kuulnud, et Jaan Kross kirjutas ka oma viimases raamatus... Ma arvan, et nii vanalt ei ole mõtet sellel teemal sõna võtta. Las nooremad kirjutavad. Aga võib-olla on tal naistega olnud nii suured kogemused...

Minul on terve elu olnud ainult üks mees, ma olen väga tagasihoidlik. Kui inimene paneb kõik selle kirja, mis parasjagu ümber on – see võib olla labane, see võib olla liialt tundeline, ta ei valitse ennast, paneb lihtsalt meeleolud kirja – kellele seda vaja on? Kui päevik ei ole kunstiliselt selekteeritud, siis on ta ikka endale määratud ja seda trükkida pole mõtet. Kellele seda vaja on, kui laused on lohisevad, või pole täpsed? Kirjutatu peab olema hoolitsetud. Mitte ilustatud, aga tekst peab olema läbimõeldud, siis on ta kunst, muidu mitte midagi,” selgitab Promet.

Kirjanik on kindel, et kõigest võib kirjutada, kuid peamine on see, et ei kirjutata ropult. Tänapäeva naised on oma kirjutamises mõnikord liiga räpakad.

Promet ei mäleta, kuidas ta täpselt kirjutama hakkas. Appi tuleb Ralf Parve: “Noo, sa ikka pärast sõda tegid oma esimesed katsetused. Eesti Naises ilmusid...” Promet teeb kergelt valulist nägu: “Aa, neid ma ei taha meenutada! Ma ei... no teate, kogemus tuleb aastatega, võimaluste tundmine, komponeerimine, sügavus. See tuleb ikkagi aja jooksul, inimene kasvab koos oma loominguga.”

Promet meenutab, et ta on oma teoste eest preemiaid saanud, aga need võeti kõik käest ära. “See oli see Leberecht!” ütleb Parve. Uuringi, et kuidas omal ajal selle tsensuuriga oli, kas pidi palju arvestama ja balansseerima.

Loe veel

“Mina ei vastanud kunagi sellele üldisele nivoole!” Prometi silmad pilluvad sädemeid. “Mina ei osanud niimoodi kirjutada nagu kõik. Et kui nii kirjutad, siis läheb läbi. Ma pole kunagi üldsusega arvestanud ja sellepärast pole ma kunagi ühegi raamatu ega novelli eest preemiaid saanud.” Promet muutub vaiksemaks: “No ja minule tegi palju paha Leberecht. Mina arvustasin ükskord natukene kibedasti ühte tema asja ja sellest aitas, et ta mulle palju paha tegi. Aga sellest ei olnud midagi, trü-kiti ikka.”

Kui küsin, kas Lilli Promet on oma elu jooksul maailmavaadet muutnud, muutub ta vaikseks ja kohmetub kergelt: “Ei, ma ei saa öelda, et ma olen muutnud maailmavaadet. Maailmavaade sõltub inimese teadmistest. Kui sulle on teada vaid killuke, sa ei tea, mis tegelikult toimub, siis ei saa olla mingit maailmavaadet.”

Praegu on nii Promet kui Parve usklikud. Nad kuuluvad Kaarli kogudusse. Promet ütleb, et loeb Piiblit peaaegu iga päev. “Olen oma elus Jumala imesid kogenud,” lausub ta tasa. Ta arvab, et inimesel peab elus olema usku ja armastust. Olgu selleks armastuseks siis abikaasa, sõber või lemmikloom. Ilma ei saa.

Promet on koos Ralf Parvega elanud üle 50 aasta. “Kunagi ei ole niisuguseid aegu, kus kõik on päris hea, igal ajal on head ja halvad küljed,” ütleb Promet. “Inimesed peaksid olema õnnelikud iga hea päeva üle.” See on vanapaar, kes elaks hea meelega koos veel teist samapalju, kui võimalik siis kauem.

Palju õnne ka Arkaadia poolt!

Margit Adorf

margit@epl.ee

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare