LINDA KALJUNDI: Kes oli kes ja mis oli mis keskaegses Tallinnas

 (1)
LINDA KALJUNDI: Kes oli kes ja mis oli mis keskaegses Tallinnas
----

Ajaloolased kirjeldavad keskaegset Tallinna kaupmehe, palgasõduri ja teiste elu kaudu.


Tiina Kala, Juhan Kreemi ja Anu Männa raamat “Kümme keskaegset tallinlast” annab põneva vaate reformatsioonieelse ja -aegse Tallinna eluolusse, kust vastu vaatav mitmekesisus pakub olulist täiendust meie senisele pildile keskaegsest linnaelust. Kahtlemata on teos erakordne ka Eesti ajalookirjutuse kontekstis tervikuna. Ent seda ei muuda tavatuks ainult keskendumine tundmatutele tavainimestele, kel pole traditsioonilises mõttes “ajaloolist tähtsust” ega “õigust biograafiale”. Sest on ju biograafia-vaesus meie ajaloole üldisemaltki omane, nii et kirjutamata on ka enamiku kõige värvikamategi suurmeeste elulood. Keskaja puhul võiks aga isegi väita, et siin annavad tooni pigem metafoorsed, rahvusliku ajaloodiskursuse sümbolväärtusi tähistavad (romaani)kangelased. Kuigi taolisel imaginaarsel ajalool ei puudu oma võlu, on igati tervitatav, et Eesti keskaja galeriisse on lisandunud kümme uut ajaloolist tegelast: bürgermeister, komtuur, kaupmees, kullassepp, linnakirjutaja, kogudusevaimulik, dominiiklane, seegieestseisja, sadamavaht ja palgasõdur.

Selline lähenemine seostub 1970-ndatel levima hakanud mikroajalooga, mille kohaselt tuleb ajaloolise arengu ja suurte sotsiaalsete struktuuride mõju täielikumaks mõistmiseks neid analüüsida just mikrotasandil. Selle koolkonna üks tähtteosed, Carlo Ginzburgi “Juust ja vaglad” on ilmunud ka eesti keeles (2000). Ent erinevalt Ginzburgist, kes kuulutas vajadust pöörduda n-ö masside ja marginaalide ajaloo juurde, pärinevad käesoleva raamatu tegelased keskaegse Tallinna sotsiaalsest ladvikust: allikatesse on oma märgi maha jätnud eelkõige eliidi liikmed, kes sooritasid jäädvustamist vajanud toiminguid. Paraku peame leppima sellegagi, et uurimuse peategelaste seas pole ühtegi naist.

Kollektiivne biograafia


Mikroajalooga seoses kerkib ka küsimus individuaalse ja kollektiivse vahekorrast. Ühes teises äsja eesti keeles ilmunud ajalooraamatus “Kultuuride kohtumine” on selle autor Peter Burke tabavalt märkinud, et ehkki mikroajalugu on sageli mõeldud õõnestama mentaliteedilugu, tulevad aknast välja visatud kollektiivsed uskumused ja hoiakud enamasti ukse kaudu tagasi – sest tihti käsitletakse indiviide kummatigi oma grupi tüüpilise eestkõnelejana. Küsimus, kas tegelaste elukäik on erandlik või tüüpiline, on läbivalt esil selleski raamatus. Enamasti kaldub kaalukauss tüüpilise poole ja nagu Tiina Kala järelsõnas ka tõdeb, on peatükid ühtlasi mõeldud ühe või teise eluala esindajate kollektiivseks biograafiaks.

Enamgi veel, isiklikele ajalugudele lisaks käsitletakse raamatus põhjalikult ka iga tegelasega seotud eluvaldkondi, mis annab tulemuseks tervikliku ülevaate linnaelu korraldusest: raevõimust, Tallinna suhetest oma maahärra Saksa orduga, gildidest, tsunftidest ja vennaskondadest, pidustustest, kaubandusest, kiriku- ja kloostrielust, arvepidamisest, vaestehoolekandest, sadamast ja sõjandusestki. Seeläbi on teos kasutatav suurepärase teejuhina keskaegse Tallinna linnaajalukku, aga tänu erinevate (ameti)nimistute ja bibliograafia rohkusele ka hea käsiraamatuna.

Ajaloolase detektiivitöö

Ent lisaks pakub valdavalt Tallinna linnaarhiivi materjalidele tuginev raamat põnevat pilguheitu sellessegi, kuidas “ajalugu tehakse”. Ajaloolase detektiivitöö kaardistamine juhib tähelepanu, kuivõrd sõltuvad on meie teadmised lünklikult säilinud allikmaterjalist, aga ka oskusest allikatelt õigeid küsimusi küsida ja neid tõlgendada. Samuti mõjutab meie ettekujutust ühest või teisest perioodist säilinud allikate iseloom: teatud tüüpi allikad esitavad teatud tüüpi teavet.

Traditsiooniliselt rajaneb Liivimaa varane (13.–14. saj) ajalugu  suuresti jutustavate allikate tõlgendustele, hilisem (15.–16. saj) aga linnadest säilinud normatiivsetele dokumentidele, arveraamatutele, testamentidele jne. Selle mõju käibivale minevikupildile on raske alahinnata. Et allikad keskenduvad sageli konfliktidele, on argielu nende põhjal raskemini rekonstrueeritav – ehkki siinseski uurimuses võimaldavad näiteks just dominiiklaste reformiga kaasnenud vastuolud heita pilku vendade igapäevaellu. Ülaltoodut illustreerivad hästi ka käesolevad biograafiad, kus ühegi tegelase elukäiku ei ole õnnestunud täielikult katta, kõigist elutahkudest rääkimata.

Loe veel

Mida me nende nappide teadete põhjal oma argikangelastest siis teada saame? Enamasti nende ligikaudse päritolu, mis viitab ühtlasi keskaegse Läänemere-ruumi dünaamilisusele – enamik peategelastest on sisse rännanud Põhja-Saksa aladelt. Põhiliselt võime lugeda nende karjäärist ja majandustegevusest: mis ameteid nad pidasid, mis ühendustesse kuulusid, milliseid kauba- ja kinnisvaratehinguid, annetusi ja pärandusi nad tegid. Seega kuuleme neist peamiselt siis, kui nad on ostnud või müünud, pärinud või pärandanud midagi väärtuslikku, aga samuti siis, kui nad on puutunud kokku näiteks kohtuga.

Majandustehingud pakuvad teavet nende suhtlusringkonna ja sidemete kohta – mis võivad omakorda vihjata ametivaliku või Tallinna tuleku põhjustele –, ent nende pere- ja majakondsetest annavad sageli kõige parema ülevaate just testamendid. Teoses puudutatakse ka Eesti ajaloos ikka nii olulisena esile kerkivat sakslaste ja mittesakslaste vastandust, rõhutades siiski, et rahvuslikku kuuluvust on pelgalt nimekuju põhjal võimatu kindlaks teha.

Tervikuna on kildhaaval avanev pilt igapäevaelust siiski küllalt avar: arveraamatud pakuvad andmeid näiteks sellegi kohta, mida söödi või kuidas oma tervise eest hoolitseti. Lisaks kuuleme põnevaid lugusid pitsativõltsimisest või näiteks ühe hoolsa seegieestseisja sekeldustest riuklike teenijatega.

Nagu Tiina Kala raamatu kokkuvõttes ka tõdeb, räägivad need biograafiad nii mõndagi seisuste ja ametite esindajatest, kui aga tahame teada, millised inimesed meie kangelased olid, peame leppima vähesega, sest vajalikud allikad puuduvad. Seega on raamatu näol esmajoones tegemist majandusliku ja sotsiaalse struktuuri, mitte mõttelaadide ajalooga.

Kummatigi on ka säilinud allikate põhjal võimalik pakkuda välja tõlgendusi igapäevase elu sümboolse mõõtme kohta. Nii leiame teosest mitmeid tähelepanekuid selle kohta, kuidas kollektiivsetes toimingutes kajastuvad ühiskonna hoiakud ja väärtused, aga ka ühe või teise tegevuse või objekti rollist sotsiaalse prestiizˇi kindlustamisel. Näiteks annavad testamentides mainitud rohked vagad annetused aimu mälestusteenistuste olulisusest reformatsiooni-eelses vagaduslaines elavale ühiskonnale. Ent seda võib tõlgendada ka korras raamatupidamist hindavate kaupmeeste seisukohalt: neile ei piisanud enam sellest, et mälestust nendest ainult suuliselt edasi antakse, vaid koos kirjaliku asjaajamise kasvuga sai oluliseks nime üleskirjutamine memoriaalraamatusse.

Vahest oleks lugejapoolsetegi tõlgendusvõimaluste avardamiseks võinud raamatusse kaasata enam allikatekste: praegu piirduvad need nappide katkete ja igati põnevat lugemist pakkuva Jaani seegi kodukorraga (lk 233–234). Üks raamatus sisalduv tsitaat Jaani seegi eestseisjate raamatust on aga äärmiselt sobilik siinkohalgi lõpetuseks ära tuua: “Jumal olgu härra Johan Kullertile tasuks. Tema jättis meile maha kirju ja ülestähendusi” (lk 232).

KÜMME KESKAEGSET

TALLINLAST

Tiina Kala, Juhan Kreem ja Anu Mänd

Varrak

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare