Kuid ta pole seda teps mitte, sest seda õpetliku tooniga lugu tuleb lugeda mitte ainult ridade pealt, vaid ka vahelt. Mis tähendab, et kirjanik püüab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – eelkooliealiste Kairiini ja Teodoriga saab samastuda lapsest lugeja, nende vanematega aga lapsevanem. Ausalt öeldes tekitab „Õrnad kõrvad” parasjagu hämmeldust kindlasti. Ja mitte ainult kirjanik Hellerma suurepärase, kuid mitte eriti lastepärase sõnakasutusega ja kunstnik Reti Saksa imeliste illustratsioonidega. Omalaadse tõve käes kannatavate laste elu ja haiguse kirjeldamisel pole kirjanik olnud tagasihoidlik, kohati näib see olevat isegi ebareaalne ja liialdatud. Aga ehk ongi nii õige, sest tänapäeval vajavad mürast, mida võib nimetada ka infomüraks, kurdistunud kõrvad eluks vajalike häälte kuulda võtmiseks šokiteraapiat. Omal moel Hellerma „Õrnad kõrvad” seda teebki. Kui Kairiin pole sünnist saati talunud isegi kärbse suminat, tema õrnad kõrvad hakkavad suurt müra kuuldes veritsema ja vanemad võivad rääkida vaid sosinal, siis Teodoriga on hoopis vastupidi. Nagu ikka muinasloos, kus mustale vastandub valge, on poisile eluks vajalik mürtsmuusika ja liiklus-müra.

Kuula end ja maailma

Kas Kairiin ja Teodor olidki haiged või ei suutnud nad sobituda linnakeskkonda, seda saavad pärast raamatu läbi lugemist arutleda vanemad oma lastega. Nagu ka seda, kas linnas saabki jääda normaalseks, ja seda, kes siis ikkagi on normaalsed inimesed. Enne saab lugeja teada, kuidas lapsed oma tundlike kõrvade probleemist väikese lambatalle abiga vabanevad. Kuid kauges metsakülas Tammeaia talus ei räägi mitte ainult loomad, vaid ka iidne tamm ja inimeste saatust mõjutavad kivid. Kui raamatu esimene pool mõjub hinge muserdavalt, siis teine pool lapselikult naiivselt ja muinasjutuliselt. Ridade sisse ja vahele peidetud sõnum kõlab aga nii suurtele kui ka väikestele lugejatele ühtemoodi: kuula end ja maailma, ära karda seda, mis on su sees. Muuda oma eripära eeliseks, ära karda olla eriline.