Linnateater või Kultuurikatel. Valida või mitte?
Kultuurikatla tegevjuht Peeter Eerik Ots saab ühel reede hilis-õhtul kõne. „Kui valida tuleks, siis kumba te eelistaksite, kas Linnateatrit või Kultuurikatelt?” küsitakse torust, mille teine ots tundub olevat ajalehe Pealinn kontoris. „Mis mõttes kumba? Mõlemat,” kõlab Otsa lühike, segaduses kommentaar. Vastaja jääb järgmist Pealinna numbrit ootama ja leiab pühapäeva hilisõhtul selle tagaküljelt reklaami „Sinu valik 2011: Linnateater või Kultuurikatel?” Esmaspäeva hommikust said kõik aidata linnavalitsusel otsustada, kas 2011. aastaks, kui Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn, valmib Tallinna Linnateatri uus hoone või korrastatakse Kultuurikatel. Paljud pööritasid silmi ja põ-lastasid küsitluse demagoogiat, teised surusid huuled kriipsuks ja toksides sisse eri nimesid ja kasutades eri e-posti aadresse, toetasid oma soosikut või parasjagu kaotusseisus olevat kultuuritemplit, samal ajal kui linnapea Edgar Savisaar lubas anda oma toetuse võitluse võitjale.
Veider viis halba uudist teatada
„Peeter Eerik võttis kohe meiega ühendust ja me arutasime, kuidas edasi minna, et mitte jätta üldsusele muljet, et me üle laipade kumbki oma eesmärgi poole liigume,” räägib esimesest ‰okist toibunud Linnateatri direktor Raivo Põldmaa Eesti Päevalehele. „Sest enda arvates me ajame ühist kultuuri asja siin Tallinna linnas!” Linnapea Edgar Savisaare arvates on kultuuritegelastel sisemisi kommunikatsioonihäireid, sest abilinnapea Kaia Jäppinen võivat kinnitada, et on Põldmaad korduvalt küsitlusest teavitanud. Põldmaa naerab selle peale üllatunult ja sõnab, et veel eelmisel reedel kohtus ta Jäppineniga, kes küsitlust talle poole sõnagagi ei maininud. „Meie käest küsiti umbes kaks nädalat tagasi ehituse kohta materjale, sest nendest tahetavat teha kodulehte, et anda linnarahvale teada, mis on linnal teoksil,” meenutab Põldmaa. „Aga et neid materjale korjati selle jaoks, et sellist konkurssi teha, tabas mind esmaspäeva hommikul, nagu kõiki teisigi, üllatusena, olime siin kõik täiesti selili. Oleme Vanasse-Roomasse tagasi jõudnud, ühest väravast lükatakse üks gladiaator areenile ja teisest teine, tri-büünid on tuhandeid pealtvaatajaid täis ja suur juht vaatab rahva poole, kas pöial üles või pöial alla,” tõmbas Põldmaa teatraalseid paralleele.
„10. detsembril on siis näha, kas pöial on üleval või all. Kui pöial on all, siis on see sõna otseses mõttes mõõk südamesse.” Põldmaa ütleb, et tunneb, nagu oleks talle näkku sülitatud. Talle tundub, nagu oleks linn teatrile rahapuudusest ja ehituse edasilükkumisest teavitamiseks väga imeliku tee valinud. „Mingisugust vastusseisu Linnateatril ja Kultuurikatlal loomingulisel tasandil ei ole, ega ka tule, mingit kät‰i ei ole,” kinnitab Põldmaa. „Olgu olukord nii keeruline kui tahes, meie ei lähe mudamaadlusesse.” Savisaar ei näe küsitluses mingit vastasseisu. „Meie ees-märk on selgitada, milline on toetus ühele või teisele objektile, mitte õhutada nende vastasseisu,” rääkis ta, kinnitades, et talle isiklikult on mõlemad objektid tähtsad ja pigem on küsimus selles, kummaga varem valmis saadakse. Tema kinnitusel on küsitluse põhjus soov anda linnarahvale võimalus osaleda valiku tegemisel tähtsamate kultuuriehitiste vahel. „See oleks nagu kästa inimesel relva ähvardusel valida isa ja ema vahel – see ei ole demokraatia, kuigi sellel on üks demokraatia tunnus,” toob Peeter Eerik Ots karmi võrdluse.
Hääletame eelarvet
„On põhjus, miks põhiseadus ei luba eelarveküsimusi rahvahääletusele panna,” ütleb Tartu ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni erakorraline professor Marju Lauristin. Ometi tunnistab ta, et ega „Sinu valik 2011” puhul polegi tegu rahvahääletusega – valikuid ei ole enne avalikult läbi arutatud ega nende tagajärgi rahvale selgelt teadvustatud, valim ei ole objektiivne ega esinduslik, sest valida saavad ainult internetti kasutavad elanikud. „See on tavaline internetiküsitlus, gallup,” tõdeb Lauristin, lisades, et see ei saa olla mingi otsuse alus. „See on pigem Kesk-erakonna kampaania.” Samuti ei saa seda näha kui allkirjade kogumist millegi poolt või vastu, sest säärane initsiatiiv tuleb tavaliselt rahva seast ja on kodanikuühiskonna toimimisviis. Algatuse taga on teatud survegrupid. „See on selgelt manipuleerimine,” hüüab Keskerakonna tellitud hääletusaadressil hääle Linnateatri kasuks andnud saatejuht Hannes Võrno. „Mulle tundub, et Linnateatrit tahetakse siin vaeselapse ossa jätta ja seetõttu ma ei saanud nende poolt hääletamata jätta.” Võrnole tundub, et kui keegi tellib sellise küsitluse, kus on valida teatri ja katla vahel, siis see näitab küsitava väärtusega kultuuri suhtumist. „Kogu aeg on räägitud Tallinna-Tartu maanteest, ja siis järsku hakatakse rääkima tähtsast teelõigust kuskil Saaremaal Leisi ja Sööru vahel.”
Vaikida oskavad kõik?
„Selge see,” möönab Marju Laurtistin, „et meil on majanduslikud raskused ja tuleb langetada ebapopulaarseid otsuseid, aga selleks ongi valitsused, kes peavad võtma vastutuse ja avalikult paika pandud prioriteetide järgi otsuseid langetama.” Tema hinnangul on küsitlus manipulatsioon, sest lükkab rasked otsused inimeste kanda. Linnapea Edgar Savisaar näi-tab näpuga riigile, et too on teatrimajade remondi linna kaela jätnud: „Kui valitsus kirjutas alla raha eraldamiseks linnaeelarvesse, siis ta sisuliselt suuremas osas loobus selle raha eraldamisest.” „Ehe demagoogia,” osutab Lauristin.
Tema sõnul näitab see linnavalitsuse kvaliteeti, kui oma eesmärke ei suudeta valitsuse ees piisavalt kaitsta, et nende täitmiseks raha saada. Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment suhtub muidu hääletustesse hästi ja arvab, et neid võiks rohkem olla, kuid peab seda hääletust olemuselt halvaks. „Inimestel palutakse valida kahe objekti vahel, mis ei ole sisuliselt võrreldavad,” seletab ta. „Need on küll mõlemad kultuuriobjektid, aga muidu erinevad nad nagu öö ja päev. Mul on tunne, et linnavalitsus kompab hääletusega Kultuurikatla projekti ja selle kõlapinda.” Et Kultuurikatla idee tugevust tõestada, hääletas Lensment katla poolt, öeldes, et näljastreigiga kahjustab ju lõppude lõpuks ainult enda tervist. „Vaikida oskavad kõik, aga kuhu nii jõutakse?”
Hääletada saab 10. detsembrini aadressil www.sinuvalik2011.eu
Linnateatri peanäite-juht Elmo Nüganen
•• Linnateatri uuele hoonele pandi pidulikult nurgakivi juba 1990. aasta suvel, kuid Eesti riigi taas-iseseisvumise järel tuli Moskvast kiri, et rahastamine lõpetatakse. •• Eesti Vabariigi rahaga jätkati vastavalt võimalustele vanade hoonete renoveerimist. •• 1995. aastal jätkus renoveerimine juba linna rahastamisel. •• 2003. aasta kuulutati välja ja valiti võitja uue hoone ideevõistlusel, sest vana projekt oli muutunud ebasobivaks. Sellest ajast saadik on uue hoone ehitamist vaikselt ette valmistatud ja linnal on projekteerimiseks kulunud ligi 32 miljonit krooni. •• Uue hoone ehitamiseks pidi linn andma 400 miljonit krooni (sh tuleva aasta eelarvest 200 miljonit), millest teatridirektor Raivo Põldmaa lootis ehitushindade langedes ehitada ka Suur-Sõjamäe tänaval asuvale krundile lao ja töökodade hoone. Tema sõnul on üks variant see, et kõigepealt ehitataksegi valmis Suur-Sõja-mäe hoone ja siis kolitakse teatriga sinna, kuni uus maja lõpuks valmis saab. •• Paraku kaotab ehitusluba paari aasta pärast kehtivuse ja siis tuleb kõike otsast alustada. Juba praegu elab teater ehituse rütmis: Põrgulava on demonteeritud, mitmed näitlejad puhkusel ja välja tulevad esietendused on valitud nimme kasinate tingimuste kohased.
Kultuurikatla tegevjuht Peeter Eerik Ots
•• Kultuurikatla suur võit oli, kui neid võeti „Tallinn 2011” kultuuripealinna projekti. Linnapea Edgar Savisaar käis isegi katlas ja noogutas pead. Kultuurikatla juhid on esitanud ajakava ja ideekavandi ning saanud sellele linna heakskiidu. •• Praegu on Kultuurikatlas võimalik üritusi korraldada vaid kolmel suvekuul ja siis ka üksnes puhurite toel. Talvel ollakse lukus, sest katel on pommikahjustustest räsitud Teisest maailmasõjast saati ja „laseb läbi”, niiskus tungib üha sügavamale ja on võimalik, et varsti hakkab kõik sisse varisema. •• Seni pole katlal olnud isegi seda raha, et tellida katuse parandamise projekt, mis muudaks ruumid aasta läbi kasutatavaks. Küll on täidetud üks eesmärk – muuta Kultuurikatel turvaliseks. Varem murdsid sinna sisse vandaalid ja lõhkusid näiteks lavad. Katla tegevjuht Peeter Eerik Ots tunnistab olukorra iroonilisust, sest katla tegevuspõhimõte on hoopis olla avatud. •• Katlale on linn lubanud 215 miljonit krooni. Sellega saaks paigaldada normaalse kütte- ja elektrisüsteemi, teha elementaarse remondi neljal korrusel ja koristada katlaruumidest asbest, mille järel saab sellest Kultuurikatla peasissepääs, kust pääseb treppidest ja liftiga maja ülejäänud korrustele.
Mida tuleks tallinlastelt veel küsida?
Kui juba hääletamiseks läks, siis olgu siin küsimusi, mida võiks veel hääletusele panna, aga pole seni miskipärast pandud. •• Kas Kalevipoeg või vabadussammas? •• Kas Kesktelevisioon või tasuta linnawifi? •• Kas Ülemiste või Haabersti ristmik? •• Kas linnavalitsuse palka tõsta või vähendada? •• Kas loomaaed või lasteaed? •• Kas kultuuripealinn või roheline pealinn? •• Kas jõulutoetus pensionäridele või imikutele? •• Kas Taavi või Deniss? •• Kas siga või kägu? •• Kas 63-liikmeline linnavolikogu või üks IT-mees?
Tallinn on seni küsinud
Näiteid seni hääletusele pandud teemadest •• Kuhu püstitada vabadussammas? (Tõnis Paltsi linnavalitsus) •• Kas piirata öist alkoholimüüki? (Edgar Savisaare linnavalitsus) •• Kas taastada Harjumäel majad või haljasala? (Edgar Savisaare linnavalitsus)