Linnateatri “Karin. Indrek”—Teater suure algustähega

 (1)

Teatriaasta teatrikuu. Tammsaare-Nüganeni “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4” Linnateatris.

Neli ja pool tundi kestev suurvorm jättis väga sügava elamuse. Lavastuse järelmõju oli tunda veel mitu päeva pärast vaatamist ja võttis lõpuks kindla kuju: soovi uuesti vaatama minna.

Ma ei usu inimest, eriti veel eestlast, kes on elanud ja armastanud, kes armastab teatrit ja keda see lavastus ei puudutaks. Kõik psühholoogilise realismi ja avangardi pooldajate vaidlused muutuvad tühjaks vaimunärimiseks, kui hea ja elus teater end ilmutab.

“Karin. Indrek” tõestab veenvalt (meenutagem ka eelmise hooaja Eesti teatri üht tippmarki “Tõde ja õigus. Teine osa”), et Tammsaare looming on Elmo Nüganenis leidnud kongeniaalse dramatiseerija ja lavastaja.

“Karin. Indrek” on Teater suure algustähega: siin on suur armastuslugu, suured näitlejad, jõuline ja tundlik lavastaja, tugev ühiskondliku üldistuse ja teravmeelse kriitika tasand, väga hea kunstnikutöö ja muusikaline kujundus (Jaak Jürisson) ning üle kõige selle särab ja vapustab Tammsaare surematu vaim.

Andris Freibergsi (Läti) lavakujundus ühendab tugeva kujundijõu ja mängulisuse, millele sekundeerivad vääriliselt Kristine Pasternaka (Läti) ajastutruud ja stiilsed kostüümid koos Kevin Wyn Jonesi (Suur-

britannia) valgusrežiiga.

Lavastaja Nüganeni hea vormi- ja stiilitaju avaneb seekord tänapäevaselt filmilikus, stiliseeritud (liikumisjuht Triin Reemann) ja karges vormis. Seltskonnaelu grotesksed ja tantsulised stseenid vahelduvad psühholoogiliselt tundlike stseenidega. Lavastuse lõpukaader lõikab lihasse.

Vaimustavad kõrvalrollid

“Karinist. Indrekust” teeb teatrisündmuse ja äratab vaatajas sügava lugupidamise tegijate pühendumine ja meisterlikkus. Neli ja pool tundi on Linnateatri Põrgusaalis võimalik viibida eluliselt oluliste küsimuste ja tähendustega laetud ruumis.

Lavastus kannab hoolt kõigi meelte eest: silma saab nuumata kujundijõu, groteski ja iluga, saab naerda kõigis huumoriregistrites, aeg-ajalt täitsid esietendusel kandvat pausi publiku hingetõmbed, mis reetsid, et karged eestlased saalis hoiavad pisaraid tagasi.

Nimiosatäitjate Hele Kõre ja Indrek Sammuli tugevat näitlejatööd täiendavad värvikad ja vaimukad karakterrollid kõrvalosades. Tammsaarel on, mida mängida: Andres Raagi libe ja vilunud abielunaistemees advokaat Paralepp, Margus Tabori õpetaja Kalvi, kelle stseen Indrekuga kulmineerub groteskses puändis, millele publik reageerib jahmatuse- ja naeruseguse aplausiga. Piret Kalda tõestab end taas mahlaka karakternäitlejana – “jämejalgse” Kitty Itamina. Itamite lapseleina ja maalitellimise stseenid on lavastatud väga julge ja valusa sarkasmiga. Rain Simmuli elukunstnik Köögertal on deemonlik ja sarmikas, muidu nii tundlik ja minimalistlik Epp Eespäev ilmub ootamatult ja nauditavalt ekstsentrilise proua Köögertalina. Kõigest paari stseeniga raputab vaatajaid Anu Lambi proua Ida. Evelin Pang on liigutavalt ja hinge puudutavalt välja mänginud pealtnäha hallikese Tiina varjatud ja suure armastuse Indreku vastu.

Lisl Lindau, Ita Ever, Katrin Saukas, Raine Loo – aukartustäratav valik näitlejannasid on mänginud Tammsaare Karinit. Huvitav, ilus ja anderikas Hele Kõre astub täieõiguslikult sellesse uhkesse nimekirja.

Karin ja Indrek – võrdne paar

Tema Karin teeb lavastuse käigus läbi arengu noorest, puhtast ja eluvõõrast noorikust küpseks ja saatuslikuks naiseks, kelle inimlikkust, armastust oma mehe vastu ja omapärast süütut sarmi ei suuda vaatamata kõigile meeleheitlikele sammudele ja eneseotsingutele murda muu kui surm. Karini ja Indreku vastuoluline, põhjamaiselt allasurutud ja samas kirglik armastuslugu on Nüganeni lavastuses mängitud suurde plaani.

Sellest lavastusest peaks kirjutama tegelikult hoopis küpsemas eas, suurema teatri- ja elukogemusega vaataja. Nii sunnib mõtlema lavastusest kumav Tammsaare romaani ja lavastaja Elmo Nüganeni elutarkus. Noorem inimene jääb emotsiooni lõksu või kaldub tühja targutamisse.

Kui muidu on Indrek ikka üksnes värvikale Karinile sekundeerinud, siis seekord oli Karini armastus Indreku vastu usutav, vastastikune ja paratamatu. Indrek Sammulile omane võime mängida tegelase varjatud tunded ja siseelu nähtavaks teeb selle napisõnalise ja erakliku eesti mehe, Indrek Paasi Karinile igati võrdväärseks partneriks.

Esietendusel oli kummardamine läbi lavastamata, nagu lavastaja ise muhedalt nentis. Kogu trupp ja lavastusmeeskond tuli kummardama demokraatlikult ühes rivis ja pälvis teenitult pika ja tugeva aplausi.

Väikese kahetsusega tuleb siiski tunnistada, et hinge jäi mõningane rahutus, õhust oli tunda, et vaatajad tahtsid aplodeerida ka kahele peategelasele eraldi. Aplaus on tundlik ja nüansirikas keel. Aplaus Hele Kõrele ja Indrek Sammulile oleks kõnelenud enda eest.

Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.

A. H. Tammsaare

Lavastaja ja dramatiseeringu autor Elmo Nüganen

Kunstnik Andris Freibergs (Läti)

Kostüümid Kristine Patsernaka (Läti)

Valguskunstnik Kevin Wyn Jones (Suurbritannia)

Helilooja Jaak Jürisson

Osades: Hele Kõre, Indrek Sammul, Andres Ots, Helene Vannari, Evelin Pang, Rain Simmul, Epp Eespäev, Andres Raag, Andero Ermel, Margus Tabor (külalisena) jt

Esietendus Linnateatri

Põrgulaval 12. märtsil

Mängitakse 16., 18., 30., 31. märtsil, 4., 5., 18., 19. aprillil

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare