Algusest lõpuni keskendub autor karakterite loomisele. Eradetektiiv Samuel Spade on eeskätt Mees, kelle kodulinn on vääramatult tema mängumaa. Mis ei oleks talle lubatud? Kõikjal on tal silmad ja kõrvad, ükski uks ei jää tema ees suletuks. Sarnaselt Nero Wolfe’iga iseloomustab tema läbisaamist politseiga vastastikune vimm, habemesse või otse näkku pillatud jämedused ja süüdistused ning kahtluste ja usaldamatuse varjus teineteisest sõltumine. Kellele peaks Spade aru andma? Iga moraalireegel paindub omakasu ees, olgu siis motiiviks parasjagu raha, maine, lihalik rahuldus või oma naha päästmine. Must räägitakse valgeks ja vastupidi, igaks võimalikuks stsenaariumiks on hädavalesid ja lugematuid ütlematajätmisi pungil seletused varmalt valmis mõeldud. Naised teeb ta relvituks põgusa õrnuse ja jõhkrusesse kalduva jämedusega. Sooje sõnu tema muutumatu ilme ei kinnita; on selge, et ta oma mitmest naisest suurt ei pea. Ootamatult köidab tema külmus aga naisi nagu lamp ööliblikaid, iga tähelepanuavaldus paneb nad tema pilli järgi tantsima.

Esimesest leheküljest viimaseni õpib lugeja tundma Samuel Spade’i. Alguses ongi see ootuspärane – me soovimegi ju loo kangelast tunda ja ette kujutada. Ühel hetkel väljub see aga ootuspärasuse piiridest. Tavatu järjekindlusega tegeletakse Spade’i välimuse – eelkõige liigutuste ja ilmete – täpse kirjeldamisega. See, et ta on külm ja kalkuleeriv, tasakaalukas ja karastunud, selgub meile juba esimese peatüki lõpuks. Siiski kinnistatakse seda läbiva joonena lõpuni välja, justkui kartnuks autor, et lugeja detektiivist loo arenedes vastasel korral liialt palju hakkab arvama. Tasub tähele panna, et kordagi ei anta edasi tegelaste sisemonoloogi, mõttemaailma. Kirjeldatakse vaid tegevust, ilmeid, välimust, olustikku.

Paeluv süžee

Lugu keerleb mõrvade ja aardejahi ümber. Müstikat jagub mõlemasse liini, ning autor ei kiirusta kaartide avamisega. Ameerika detektiivromaanile kohaselt ei eksita ka „Malta pistrikus” tõsiasja vastu, et kus leidub laip, peab leiduma ka rabavalt ilus naine. Kui raamatus tegutseb suurkuju nagu Samuel Spade, jäävad teised tegelased arusaadavalt tema varju. Brigid O’Shaughnessy väärib ja köidab aga sellegipoolest tähelepanu. Lugejal on küllalt ruumi nuputada selle naise üle, sest kui keegi on valedest niivõrd läbi imbunud kui Brigid, kuid sunnib lugejat end igal sammul uskuma jääma, tuleb süveneda ja tungida muljeloomise ja väärtushinnangute pinna alla. See eksinud hing äratab kaastunnet. Selle kaardi mängib preili korduvalt ka Spade’ile, kuid mitu korda saab üks trikk läbi minna?

Romaanis on tegutsemas ka jõuk peenutsevaid kelme ja usaldamatuid politseinikke. Esimesed jahivad hinnalist lindu, selle käigus teineteist korduvalt üle trumbates, pika ninaga jäädes, uut lootust saades, uusi liite moodustades. Teised jahivad Spade’i, kes nende linnas liialt omavolitseb ja on neil nagu valusaks pinnuks kannikas.

Pisikese üllatusena on asjasse segatud ka Hispaania kuningas ja vene maffia. Kes lõpuks kondi saab, kellele jäävad tühjad pihud? See selgub raamatu lõpus tõelise puändina, rahuldades kindlasti igaüht, kes raamatu kätte võtab.

„Malta pistrik”

Dashiell Hammett

Koolibri