LOE ja OSTA: Valitud pala Arthur Conan Doyle´i hittraamatust "Sherlock Holmesi memuaarid"
Eesti Päevaleht avaldab igal nädalal Varraku ja Eesti Päevalehe laupäevalehe LP "Maailma krimiklassika" sarjast jooksval nädalal müügil oleva teose ühe väljavõtte. Kui raamat paelub, saab minna ostma või tellida kogu sari!
Hõbelauk
„Watson, ma pean ikka minema,” ütles Holmes, kui me ühel hommikul koos einestama asusime.
„Minema? Kuhu?” „Dartmoori. King’s Pylandisse.”
See ei üllatanud mind. Tegelikult pani mind imestama hoopis see, et ta ei olnudki veel sekkunud erakordsesse juhtumisse, mis oli kogu Inglismaal ainsaks kõne aineks. Mu kaaslane oli uidanud terve päeva mööda tuba, pea rinnal ja kulm kortsus, täitnud oma piipu üha uuesti kõige kangema musta tubakaga ja jäänud täiesti kurdiks kõigile mu pärimistele ja märkustele. Meie uudisteagent oli saatnud meile kõik värsked ajalehed, kuid Holmes heitis neile vaid ühe pilgu ja viskas need siis
nurka. Hoolimata tema vaikimisest, teadsin ma ometi hästi, mille üle ta pead murdis. Avalikkuse ees oli ainult üks probleem, mis võis tema analüüsivõime proovile panna, ning see oli Wessexi karika võistluste favoriidi erakordse kadumise ja hobuse treeneri mõrva lugu. Kui Holmes teatas äkitselt oma kavatsusest sõita sündmuspaika, siis oli tegemist üksnes sammuga, mida ma olin juba oodanud ja lootnud. „Kui see teile tüli ei tee, tuleksin meelsasti teiega kaasa,”
ütlesin ma.
„Kulla Watson, minuga kaasa tulles osutaksite mulle suure teene. Ja minu meelest ei ole see ka ajaraiskamine, sest teatud asjaolud näitavad, et juhtum tõotab kuju neda täiesti ainulaadseks.
Me jõuame vist praegu parasjagu Paddingtoni jaamas ron gile, ning ma räägin sellest loost pikemalt sõidu ajal. Te ehk olete nii lahke ja võtate oma suurepärase välibinokli reisile kaasa.”
Ja nii juhtuski, et umbes tund aega hiljem leidsin ma end Exeteri poole kihutava rongi esimese klassi vaguni nurgas, Sherlock Holmes aga istus, teravate joontega innukas nägu kõrvaklappidega reisimütsi raamistuses, ja lappas kiiresti värskete ajaleh tede patakat, mille ta oli Paddingtoni jaamas hankinud. Me olime Readingi juba kaugele maha jätnud, kui ta viimase ajalehe istme alla pistis ja oma sigarikarbi minu poole sirutas.
„Me sõidame kiiresti,” ütles Holmes aknast välja vaadates ja oma kellale pilku heites. „Meie kiirus on praegu viiskümmend kolm ja pool miili tunnis.”
„Mulle ei ole veerandmiili poste silma hakanud,” laususin ma.
„Mulle ka mitte. Aga selle raudtee ääres on telegraafipostid üksteisest kuuekümne jardi kaugusel, ning selle põhjal on lihtne arvutada. Te olete John Strakeri mõrva ja Hõbelaugu kadumise looga ilmselt juba tutvunud?”
„Ma olen lugenud, mida kirjutati Telegraphis ja Chronicle’is.”
„Tegemist on säärase juhtumiga, mille puhul juurdlemiskunsti tuleks kasutada pigem kombineerimiseks kui värskete tõendite leidmiseks. See tragöödia on nii ebatavaline, nii ränk ja nii tähtis paljudele inimestele, et me kannatame kahtlustuste, oletus te ja hüpoteeside ülekülluse all. Raskus seisneb selles, kuidas eraldada faktide kondikava – tõelisi, ümberlükkamatuid fakte – teoreetikute ja reporterite täiendustest. Olles seejärel kindlale pinnale asunud, on meie kohus näha, milliseid järeldusi me või me teha ning millised on need olulised punktid, millest kogu saladus
sõltub. Teisi päeva õhtul sain ma telegrammi nii hobuse omanikult kolonel Rossilt kui ka inspektor Gregorylt, kes seda juhtumit uurib, ning mõlemad tegid mulle koostööettepaneku.”
„Teisipäeva õhtul!” hüüatasin ma. „Ja täna on neljapäeva hommik! Miks te eile sündmuspaigale ei sõitnud?”
„Sest ma tegin ränga vea, kulla Watson – mida, ma kardan, tuleb ette sagedami ni, kui võiks arvata inimene, kes mind ainult teie mälestuste põhjal tunneb. Ma ei suutnud nimelt uskuda, nagu võiks Inglismaa kõige silmapaistvamat hobust kaua varjata, eriti veel nii hõredasti asustatud paigas nagu
Dartmoori põhjaosa. Eile lootsin ma iga hetk kuulda, et hobune on leitud ning et tema röövija on John Strakeri mõrvar. Kui aga saabus uus hommik ja ma kuulsin, et tehtud ei ole midagi peale Fitzroy Simpsoni vahistamise, tundsin ma, et mul on aeg tegutseda. Ometi tunnen ma, et mõnes mõttes ei läinud ka eilne päev raisku.”
