Loe: Katkend ulmejuttude võistluse võidutööst


Nädalavahetusel kuulutati Tartu kirjandusfestivalil Prima Vista välja ulmejuttude konkursi võitjad.

Ulmejuttude võistluse pani kinni Triinu Meres, kelle sulest on 2009. aastal ilmunud luulekogu "Lagunemine". Meres on usin Keskmaa Ordu liige. Kümne jutuvõistlusel äramärgitud autori ulmejutud ilmuvad kirjastuselt Fantaasia käesoleva aasta jooksul.

Ulmejuttude konkursi esikümme on niisugune:

1. Triinu Meres «Joosta oma varju eest»
2. Kadri Pettai «Muna»
3. Maniakkide Tänav «Ajudega töötajad»
4. Tea Roosvald «Nõiamoori Miisu»
5. Ülle Lätte «Udriku küla naised»
6. Liina Laks «Väike needus»
7. Leila Tael «Roxanne»
8. Taavi Kangur «Kirjutatud elu»
9. Aleksander Batanov «Dahlbergide aed»
10. Tea Roosvald «Öösiti ma nutan» 

Kirjastaja ning autori loal avaldame Triinu Merese võidutööst katkendi:

Joosta oma varju eest

Haavatu lamas koos laipadega põõsaste varjus, aga kärbsed olid ta muidugi sellest hoolimata üles leidnud. Lõhnas - nagu ta hiliskevadiste lahingute järel ikka lõhnab.

Lõikajal olid kaitsekindad juba käes. Parimat sorti, säärased, mida pole puudutades märgatagi.

Ka lõikaja sinine kombinesoon oli klanni tehnikute parim. Päris pagana hea.

Nõnda oli ta enamikust sõdalastest, keda ta aitas, paremini varustatud.

Samal teemal:

Vahel mõtles ta, kas nood sõdalased seda märkavad - ja kas nad vast panevad pahaks.

Aga enamasti ei olnud nad halvakspanu väljendamiseks vormis ja see ei lugenud palju nii ehk nii.

Ta tõrjus haavatu kõrvale põlvili heites sumisevad putukad eemale ning vaatas sõdurile näkku. See oli tüdruk, noor ja isegi kiivri iseloomutu kumeruse varjus hingematvalt ilus. Nii ilus, et lõikaja otsis automaatselt tema kaitserüült aadlimärki, sest tavaliselt ei sündinud nii kaunis nägu inimesega kaasa vaid oli plastilise kirurgia saavutus.

Kuid neiu kandis oma varjuhallil turvisel ainult Mieczyslawide alamseersandi punaseid paguneid ja hingas kahinal, suured mustad silmad lõikaja näole pööratud.

“Päevast!” kähises ta ja püüdis naeratada. Tema hambad olid verised.

Lõikaja võttis ümbrisest puhta patsu.

“Tere päevast sullegi,” vastas ta. “Hammusta seda!” Alamseersant pilgutas paar korda nõustuvalt silmi ja avas veidi suud.

Lõikaja lükkas patsu neiu hammaste vahele ning libistas ettevaatlikult sõrmed sõduri turviskombe kaelusesse. Hoidis tugevasti ja tõmbas teise käega parempoolse luku kuni põlveni lahti.

Seal, kus laeng oli kombinesooni sisse tunginud, olid lukk ja turvis ositi üksteisesse sulanud ja lõikaja pidi noaga kaasa aitama.

Sõduri keha tõmbus valust krampi. Lõualihased naha all paisusid, kui ta hambad kõvasti patsu vajutas, nii et see karje summutas. Lõikaja lausus lohutuse (“ma tean, et see on ebamugav, aga ma teen kiiresti” - sama sisseharjunud sõnad kui “tere päevast”), lülitas prillid sisse ning vaatas, mis lõhutud turvise all oli. Tema käed puudutasid kergelt küsitavaid kohti, laskmata end segada alamseersandi tagasi hammustatud oigamisest, ja ta arvestas mõttes kahjud ning kasud kokku.

Purustatud reis tasuks isegi lappimist ja kopsu lõhkunud ribimurrud ei olnud samuti lootusetud, aga teda oleks sellise kopsuga tõttu üsna jama konservida. Ning kuna vaagnaluu oli samuti mõrasid täis ja verekaotus suur ning tegu siiski lihtsalt klannitu allohvitseriga...

Lõikaja tõstis kombinesooni esiosa taas lõhutud ja verist keha katma.

“Sa oled koledasti pihta saanud,” ütles ta, lükkas prillid üles ja võttis ettevaatlikult patsu sõduri suust välja. “Ma saan sind aidata vaid ühel moel. Valu saab otsa ning Looja valgus ootab!”

Sõdur hingas kahinal – ilmselt kopsuvigastuse tõttu – hambad irevil.

“Vett,” palus ta karedalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare