Loobumise taevariigi nimel
Inimese olemise sisust jutustabki psühhoterapeudi, vaimuliku ja kirjaniku Tommy Hellsteni raamat “Saad kõik, millest loobud”.
Raamatu mõte on järgmine: inimene on olend, kes leiab oma tõelise olemuse ja identiteedi siis, kui avastab tõsiasja, et Keegi teda armastab. Paraku “oleme kaotanud kontakti sügavama elutunnetusega”, leiab autor.
Hellsten on nii selles kui ka varasemates raamatutes (kokku peaks tal neid olema 13, eesti keeles on ilmunud kolm) kristlikud põhitõed osavalt läbi kom-poneerinud tänapäevase psüh-hoteraapia koolkondade põhi-tõdedega. Hellsteni kirjutamis-stiil on tsitaatlik, peaaegu iga lause võib endale kuldsete tähtedega märkmikku kirjutada, samas ka ameerikalikult kalambuurikas. Näiteks: “Keegi, keda ei ümbritse armastus, ei julge olla nõrk.” Või: “Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult.” Ja: “Elamisest kaob olemine.”
Hellsten ütleb, et pole õigupoolest kunagi mõistnud selliseid sõnu nagu patt, pühadus ja “Jumal armastab sind”. Siis seletab ta endale lahti mõisted armastus, tõde ja taevariik. Need kõik asuvad inimeses, on tema individuaalsed omadused. Ent tänapäeva inimene on kaotanud kontakti oma kõrgema, parema minaga. Inimene ei saa sellest aru, sest elab igati täisväärtuslikku meieaegset elu: ostab trendikaid asju, käib “õigetes” restoranides, suhtleb vajalike inimestega, elab tormakalt, alati on tal tuli takus ja – peaaegu alati on tal sisemiselt paha olla. Täna-päeva lääne inimene ei oska enam olla õnnelik, sest ta on kaotanud kontakti oma sisemise minaga, oma Jumalaga. See teeb ta nõrgaks, nõrkust aga annab varjata enda ümber tõhusa kesta loomisega: kõrge positsioon, palju raha jne, mis kokku annavad “välise tugevuse alla peidetud ebakindluse”. Ja üle kõige valitseb krooniline ajapuudus, keegi ei oska enam elada “siin ja praegu”.
Nõrkuste tunnistamine
Defineerinud kõik tänapäeva inimese hädad, pakub Hellsten ka konstruktiivse lahenduse: paranemise algaste on oma nõrkuste tunnistamine. Tundub banaalse tõena, aga kui vaadata, mis Hellsteni meelest on lääne inimese põhilised õnnetuse allikad, siis polegi see nii kerge. Sest nõrkused on need, mida inimene on oma sisemist mina kaitstes hoolega üles ehitanud. Teadmised tekitavad vaid illusiooni elu mõistmisest. Teise inimese ja lähisuhte (ka jumala) külge klammerdumine on vale. Kenasti käitumine on ainult viis, kuidas tegelikkust kontrollida, sama käib teiste inimeste kirgliku abistamise kohta.
Ühesõnaga – Hellsten võtab ära kõik, mis tundub meile kallis, harjunud ja turvaline. Mis ta asemele pakub? Ei rohkem ega vähem kui “arhetüüpset üksindust”. Just see, et Jeesuse meelest oli Jumal ta ristil maha jätnud, andis võimaluse uuestisünniks, leiab Hellsten. Just paras aine mõtisklemiseks sel ainsal õhtul aastas, mil me jälle ennast kirikus leiame.
Intervjuu
Hingehoidja
Naatan Haamer: igaühes on midagi jumalikku
Hellsten on märganud, et tänapäeva inimene toob kirikusse kaasa oma kiirustava elutempo, räägib mobiiliga, pildistab jne. Kuidas Eesti kirikutes lood on?
Mulle tundub, et Eestis seovad end kirikuga need, kes tõesti leiavad sealt midagi erilist. Mida igaüks kirikus teeb, on tema oma valik. Vastavalt sellele saab ta sealt ka enesele olulist kogeda. On tähtis, et säiliks austus ja lugupidamine kaaskirikuliste vastu.
Tommy Hellsten ütleb oma raamatus, et taevariik asub inimese sees. Mida see tähendab?
Sõltub sellest, mida Jumala riik inimesele tähendab, sest inimene laseb kõik läbi oma teadmiste ja kogemuste filtri. Oluline on, kui palju jääb ruumi tunnetusele ja avatusele.
Kui minu elus on selgelt paigas õige ja vale, siis esindab taevariik minule midagi sama konkreetset.
Taevariik on sedavõrd meie sees, kuivõrd meie oleme osa sellest ja seda kujundame. Selleks et inimene saaks oma sisetunde järgi elada, peab ta mõnestki asjast loobuma. Taevariik meie sees kutsub meid üles avatusele. Avatus tähendab kuulda oma tõelist südame häält.
Iga inimene on osa loomisprotsessist, tal on oma roll ja vastutus, sest igaühes on midagi jumalikku.
