Lood, mida Urmas Ott meile ei rääkinud
Raamatu autorid on küsitlenud ligi 50 Urmas Otti tundnud inimest ja populaarse teletähe eluloost selgub tõesti üllatavaid asju, millest ta hoidus avalikkusele rääkimast.
Käsitlemist leiavad Oti lapsepõlv ja kooliaeg, kaks tudengiaega ja ühikaelu, teenistus Vene kroonus, telekarjääri algus ja järgnenud kiire tähelend, staari tööstiil ja naissuhted. Räägitakse ka ülipopulaarsest saatest „Teletutvus”, mis tõi Venemaal telerite ette veerand miljardit vaatajat.
Taustauuringut, mida Ott ise enne intervjuulaua taha istumist tavatses teha, on nüüd tehtud tema enese kohta. Intervjueeritav sai neid asju vajaduse korral õigustada või ümber lükata, Ott seda aga ei saa. Seepärast pole ma kindel, et tegijad on ilmutanud raamatu armastusest Urmas Oti kui fenomenaalse ajakirjaniku vastu ja mitte teadmisest, et tema nimi müüb hästi.
Urmas Ott armastas mastaapseid ja kalleid asju, nagu on näha ka tema enda avaldatud raamatutest. Intervjuuraamatud „Carte blanche” ja „Playback” olid ligi tuhandeleheküljelised tellised.
Käesolev raamat, vähem kui 200-leheküljeline paljude fotodega trükis ei anna suurteose mõõtu välja. Õnneks on teos siiski märgatavalt paremini teostatud kui mõni viimasel ajal avaldatud eluloobrošüür.
Eraklik aasija
Ma ei tea, miks Oti tuttavad ei märganud üht tema olulisemat iseloomujoont. Mitmed mäletavad tema enesekriitilisust, aga keegi ei märgi, et Oti näol oli tegemist naljasoonega näitlejaga, kes etendas enesekriitikat vaimuka ja bravuurse etteastena. Kindlasti oli Ott enesekeskne ja egoistlik mees, ent samal ajal ka omapärase aasimisega inimene, kelle vaimukas mõtte- ja lauselennutamine kutsus kaasvestlejat etenduses osalema.
Ka jääb kohati mulje, et mõnel inimesel on jäänud Urmasele palju ütlemata – et justkui tore ja endasugune poiss ja nii intelligentne, aga ei lasknud meid endale ligi. Ülbust Otis kahtlemata oli ja tundub, et ei taheta tunnistada tema üleolekut ega andestada talle tema suurust.
Jäi silma ka üks kiire väljaandmisega tekkinud toimetamise aps. Paaris kohas on juttu Urmas Oti enda arvates kõige raskemast ja piinlikumast „Teletutvuse” intervjuust. Jutt käib kuulsast vene näitlejast Jevgeni Jevstignejevist (lk 84), kelle hiljuti surnud abikaasa tervise kohta saatejuht oli küsimuse esitanud, mitte luuletajast Jevgeni Jevtušenkost (lk 89).
