Lood veidrast härrast nimega Padakonn


Wimberg haarab eesti lastekirjanduse vanad tuttavad kujud uuesti põneval kombel mängu.

Härra Padakonn latsatab meie lastekirjandusmaastikule esmapilgul värs­ke tulijana.

Tasapisi, tekstiga koos elades hakkavad sugenema seosed Wimbergi alias Jaak Urmeti varasemate tegemiste ja ütlemistega. Ajal, mil hoolega nõukogude lastekirjandusele ja kogu muule Nõukogude aegruumis tekkinule selga pöörati ja tagajalaga mulda peale kraabiti, oli Urmet see, kes julgelt osutas nõu­kogude eesti lasteluule väärtustele, tuues esile lõbusate seikluste kujutamise, filosoofilise eluvaatluse, sõna- ja kõlamängu, värssjutustuse jm toredaid jooni (vt Nukits 2002). Kõike seda leiab ka Wimbergi uues kogus – kuus värssjutustust ühest toredast onust, nagu ta selle on alapealkirjastanud. Muide, seostele varasema luulepärandiga osutab ka kogu tagakaanetekst, olles aus ja parasjagu suunav ja niimoodi omakorda tähelepanu­väärne saatesõna.

Meenutagem, et hulk hoogsa fantaasiaga, rütmikaid, seiklustest pingestatud värssjutustusi nagu Samuil Maršaki, Kornei Tšukovski jt omi jõudis eesti keelde Ralf Parve, Ellen Niidu, Jaan Krossi ja Felix Kotta tõlgetes ja mitu nimetatuist – Ralf Parve, Ellen Niit, Felix Kotta – arendasid jõuliselt seda žanri ka oma algupärases loomingus. Vene lastekirjanduse meistrid omakorda said tuge inglise lastekultuuri mõjudest, kus mänguline alge on äärmiselt teretulnud.

Härra juba vana tuttav

Pole sugugi imestada, et ka padakonna kui tegelaskuju on varem esitanud eesti lastekirjanikest üks nonsensimaiamaid, nimelt Kalju Kangur. Härra Padakonn pikendab sedasorti tegelaste rida, kelle üldnimetuseks sobib „veider täiskasvanu”. See tüüp on 20. sajandi teisel poolel hoogsat käsitlemist leidnud, eesti lastekirjanduses läks täiskasvanud veidrike poolest tihedaks eriti kunstmuinasjutu buumi aastail, 1970-ndatel (Eno Raua naksitrallid, Aino Perviku Kunksmoor, Asta Kassi kloun Korgits, Ellen Niidu onu Ööbik jt). Veidrikke jätkub tänapäevagi autoritele – Jaanus Vaiksoo onu Heino.

Veider täiskasvanu käitub ootamatult, nii-öelda lapsikult ega hooli eriti kaaskodanike arvamusest. Wimbergi nonsenss on teinekord ikka üsna julge. Härra Padakonn on nii hajameelne, et kaotab väljas käies ära kõik oma kehaosad, ja lahked leidjad toovad need siis ükshaaval hr Padakonna naise kätte, ja naist näeb Wimberg sellise kõikvõimsa demiurgina, kes on suuteline mehe uuesti kokku panema.

Muide, huvitav on see asjaolu, et kõnealuse kogu värssjutustuste motiivid pole midagi seninägematut – vihmavari, lift, elekter oma ootamatu lahkumisega, paha poiss jm – on kõik lastekirjanduses juba vanad tuttavad, aga Wimberg võtab need kõik vahvasti käiku nagu leidlik laps uut mängu alustades, – ja lood ise on uued ja värsked! Wimberg on juba mõnda aega harrastanud luuletamist näitlejate ettekannet silmas pidades, ja see on talle suurt kasu toonud.

Kornei Tšukovski on maininud, et oma lugusid luues kujutas ta end ette suure lasteauditooriumi ees – niiviisi tekib äratundmine, millal on lugu põnev ja millal mitte. Nii sobib mõelda ka Wimbergi lugedes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare