Looduse Omnibuss: veel parem kui sanatoorium
Hommikupäike särab läbi bussiakna pleksiklaasijää.150 krooni eest lubavad korraldajad kõresid, rannaniite ja linnutorne. Kas pole soodsalt saadud, arutavad reisilised, liikumine ju kasulikum kui sanatoorium! Kuid enne veel, mu daamid ja härrad, väike peatus. Pika päeva tarvis varutakse Maksimarketist kohukesi, limonaadi ja Linnalehte ning reis võibki rahuliku südamega alata.
Saunja linnutorn
Silma LKA giid Marju on tore tüdruk. Tunneb linnud laulu järgi ära ja oskab vastata peaaegu kõigile rumalatele küsimustele. “Ma ei tea, kas seal praegu linde üldse näeb, tippaeg on juba möödas,” vangutab ta pead, kui meie soovidest kuuleb.
Saunja linnuvaatlustorn on õrn, ilmast puretud puulattidest ehitis ja neljakümmend linnusõpra oleks talle ilmselge ülekohus. Miskipärast ei raatsi keegi alla ka jääda. Kuni tuleb esimene tuulepuhang ja torn lööb kergelt kõikuma.
“Appi! Appi!”
“Ärge rohkem tulge, kukub juba!”
“Palju see kaalupiirang on?”
“Issand, lookas või?”
Nõrganärvilisem osa kambast pressib jälle tagasi. Pole midagi parata, ei mahu kõik marjamaale. Kõht ka juba tühi ja päikse käes kadakate vahel hea leivakotti harutada. Vaja seal tornis paari pardi pärast rabelda, kui mätta otsast näeb samamoodi merele! “Ma vaatan, et kus need karjamaad siis on?” imestab üks memmeke. “Lubati ju karjamaid ja kõresid?”
Asjatundjate seltskond on end seadnud linnutorni ülemisele korrusele. Kõige sefimatel on binokkel kaasas. Nad puurivad pikalt vee kohal ning teatavad napisõnaliselt: “Kühmnokk-luik” või “Kormoraniraisk”. Teised vaatavad binokliomanikke ja kissitavad silmi. Nii, nüüd üks daam vist nägi midagi – ei või olla, kas tõesti
“Jah,” kinnitab naine peaegu sosinal, silmad suured, ning langetab binokli. “Ma nägin kotkast.” Marju kinnitab, et kalakotka mittenägemiseks peab kas eriti halb ilm või tahtepuudus olema. Kõige rohkem on nad Saunja linnutornis korraga kokku lugenud 17 kalakotkast.
“Mis kalu teil siin on?”
“Särge, haugi ravimuda on,” loeb Marju.
“See on ka mingi kala vä?
Vee pealt tuleb äkki tuuleiil ja lööb juuksed lendu. “Kas siit alla saab?” hakkab ühel mehemürakal kibekiire ja pomiseb siis laskumise pealt: “Ma ei julge enam. Nihuke kõikumine kogu aeg.”
Sutlepa mere roostikurada on üks väheseid laudteid Eestis, kus võib roostikuelu lähemalt jälgida. 900 meetrit pikk ja eelmisel aastal valminud. Marju teab rääkida, et roostikus käivad mõnikord põdrad ja metssead sünnitamas.
“Kurat, mul Kadriorus samasugune loodus, mis ma siia tulema pean ja selle eest veel raha maksma?” kärgib vanahärra raja alguses asuva Sutlepa linnutorni juures ning istub kivi peale.
“Ei ole sul Kadriorus sellist asja,” vaidleb sõber vastu ja istub tema kõrvale maha. Kahekesi jälgivad nad alt, kuidas tüdrukud torni ronivad.
Looduses võib mõnikord märgata üksteise sabas pikas ketis astuvaid röövikuid. Juhtub, et nad moodustavad keti asemel ringi, sest esimene on juhiametist pääsemiseks asunud viimase sappa. Niisama usaldavalt marsime meie hanereas esimese kannul, arvates, et too teab, kuhu minna. Me pildistame kõik sama ülasepuhmast või linnukoort ning oleme valmis selleks järjekorra moodustama. Pruugib kellelgi kraavi kiigata, kui seda teevad pikemalt mõtlemata ka kõik teised.
Laudtee peal on mõnus astuda. Ühtegi elukat näha ei ole, kui paar puruvana madalas vees välja arvata. Vaikne. Kui taganttulijad selga ei astuks, jääks korraks seisma ja kuulataks.
Vesi laudtee peal
“Laske mööda, laske mööda,” kostab eestpoolt. Esimestel juba isu täis. Mõnekümne meetri pärast tahab koju järgmine grupp, siis veel kaks sõbrannat. Midagi ei näe, kõik roogu täis kasvanud, aga laagris juba vorstid ootavad.
“Teie võite muidugi minna, aga ega sealt läbi ei saa. Meie siit küll ei lähe. Tee on kõik vee all!”
Ongi vesi laudtee peal, kohati 3 cm sügav. Neetud. Mis nad meid siia siis veavad! Osa läheb tagasi, vaid hulljulged jätkavad teed. Veel paarsada meetrit. Ees laiub karjamaa. Kuhu nüüd? Keegi ei tea.
“Kus see giid siis jäi?”
“Giid pööras vee juures otsa ringi ja läks tagasi.”
“Ootame siis natuke.”
Ootame keda? Kuspool buss? Üks näitab näpuga ühele, teine teisele poole. Armastajapaarike võtab otsustavalt käest kinni ning paneb üle põllu ajama, nendega ühineb veel pikk mees ja kaks vaprat rüblikut, vahvast eksimisseiklusest õhevil. Osa seltskonnast jääb kivi juurde. Mõtlevad, arutavad asja ja lähevad siis sama teed järele.
Platsil vorstid juba susisevad. Merevaiku ja kurki, piima peale. Nii hea. Vaatan inimesi. Tüsedam prillidega poiss tirib kotist sokolaadikringli välja. Torisev papi, valged juuksed tuules püsti nagu linnupojal. Katkise tagatasku, viigipükste ja vuntsidega kirglik ristsõnalahendaja. Tüsedam orgunnimees pildistab ja sööb vaheldumisi. Roosas pluusis binoklineiu, kel jagub silmi ka isaslindude jaoks. Teksaülikonnas üksik noormees, kes teda silmanurgast jälgib. Jõngermannid teevad bussis vallatust ja laulavad giidimikrofoni Eesti hümni.
Kõretiigid
Juba hommikust peale kostab reisiliste suust salapäraseid lausekatkeid “kõre”, “juttselg-kärnkonn” ja “haruldus”. Marju viib meid spetsiaalsete kõretiikide juurde. Aga päike on veel kõrgel ja konnad kadunud. Kuulame. Kuulame väga teraselt. Teeme ringi ümber tiikide, ei kõssugi. Üks õnnetu krooksatus, kuid ükski tarkpea ei oska kosta, kas laulis kõre või mõni muu konn.
Bussijuht on juba tuurid üles löönud. Aitab küll, tulge nüüd koju ära. Ta võtab hoogu – ja pöörab kõigi imestuseks masina sujuva kaarega teelt välja. Nina karjamaal, tagaots tee peal püsti. Va risu! Keera sellist ringi! Ei aita gaasi andmine ega kirumine, bussil on heina sees hea olla. Juht hüppab labida järele, lapsed jalus silkamas. Väike intsident on korraga kõigi tähelepanu köitnud. Kõred võinuks sel hetkel pea peal käia. Huvilistest moodustub ohutusse kaugusse uudishimulike poolkaar, kes higistava mehe iga liigutust tähelepanelikult kommenteerib.
“Ei, ta ei keera siit välja,” arutavad mehed omavahel. Teadlikum osa kambast hoiab ponnistusi jälgides muiet tagasi, sest paarkümmend meetrit tagurdades oleks masina teeristis ümber pöörata võinud. Naerge, naerge, vaat kui jäätegi siia! “Kas te saate jalust ära,” valab juht olukorra piinlikkuse bussi ümber siblivate murjanite peale välja. Et natukenegi solidaarsust üles näidata, asuvad pealtvaatajad samuti – mitte appi, vaid lapsi utsitama.
Pärast väikest kaevetööd jõnksatab buss tagasi ning itsitajatele karistuseks peavad nad kuni päästva teeristini masina sabas lonkima. Ja kuulake, kas pole need mitte kõred, kelle laul bussiurinast üle kostab?
Kojusõit. Jaan Riis räägib üle bussi anekdoote, ülemeelikute lastega mikrofoni pärast võideldes. Nägime konni ja karjamaid, lilli ja linde. Madalale vajuv päike tõmbab bussitolmu säravaid triipe. Väsimatud marakratid kõõluvad vahekäigus, lahtisi bussiistmeid torniks seades, juuksed salkus ja mustad jalatallad välkumas. Nad on nii õnnelikud. Mitte ükski tsiviliseeritud poro- või muumireis poleks nende jaoks sama lõbus.
