Loomaarst Tiina Toomet kartis lapsepõlves koeri

Marii Karell on pannud kirja kuulsa loomaarsti lustakad mälestused ja õpetussõnad.

 Tiina Toometi looma­ars­tikutsumus sai selgeks kolmandas klassis, kui suri nende pere koer. Vanemad palusid tal ikka hambaarsti ametit kaaluda ja Tiina suur eeskuju, looma­aia arst Margit Veelman ütles, et Tiina armastab loomi liiga palju, et sellist ametit „kannatada”.

Kuid tundub, et valik oli siiski õige: Tiina Toomet küll armastab loomi, kuid tema raamatust „Tiina Toometi loomalood” tuleb välja ka loomapidamise ülim ratsionaalsus. Vanu loomalugusid mee­nutades teeb Toomet ikka märkusi stiilis: „Praegu oleks koera selline käitumine minu jaoks mõeldamatu”.

Pea iga mälestuse juurde käib väike õppetund kas siis koerte psühholoogiast, nende tervisest või koera eest hoolitsemisest. Kohati võib see koera ihaldajat isegi ehmatada. Selge see, et tegemist on omamoodi loomaarstimemuaaridega, aga ikka jääb mulje, et koerad jäävad haigeks ja ka surevad üsna kergesti. Ja et neid on väga raske kasvatada, nii dressuuri kui ka tervise mõttes.

Lõbus ja lihtne

Kuid ega asi nii hull ka pole. Tegelikult on raamat ühtaegu lõ­bus ja lihtne lugemine (selle võib isegi anda lugeda lapsele, kes väga koera tahab, et ta saaks objektiivsemalt otsustada; kuid kes teab, äkki hakkab teie laps niimoodi loomaarstiks?).

Kirjastuse Fookus Meedia välja antud raamatust saab „Nõu­kogude aja legendide” stiilis ettekujutuse väikelooma ravimise või­malustest ja tingimustest veel 20 aastat tagasi: kuidas arstid pidid Soomest ravimeid smugeldama ja ühe raamatu põh­jal operatsioone tegema ning kuidas praegu üsna harv koerte katk oli õudseim asi, mis tõesti võis juhtuda.

Ka on siin hulganisti lõ­busaid meenutusi oma koertest, patsientidest, õnnelikest õnnetustest ja sellest, kuidas Tiina Toomet tegelikult koeri kartis.

Kuulsa loomaarsti raamatus on loomadega seotud pea kõik eraelulised seigad, isegi pulmad. Lustakatest, kurvematest ja uskumatutest mälestustest koorub ühe loomaarsti edulugu.