Lootus ei sure lootusetuse kiuste

Amélie järeltulija otsib oma kihlatut Esimese ilmasõja koleduste seest.

Prantslane Jean-Pierre Jeunet, siinmail tuntud kui Amélie-plika kummaliste sekelduste elustaja, on oma lemmiknäitleja viinud nüüd Esimese maailmasõja keskele.

Õigemini, sõjarattasse satub tütarlapse nimega Mathilde (Audrey Tautou) verinoor kihlatu Manech (Gaspard Ulliel). See poisiohtu vennike jäetakse koos teise viie argpüksluses süüdistatuga – nimelt lasevad mehed endil käelabast kuuli läbi, et rinde asemel laatsaretti jõuda – surmaotsuse täidesaatmise lihtsustamiseks kahe rindejoone vahele eikellegimaale saatuse hooleks.

Mathilde keeldub uskumast, et tema kihlatu enam koju ei tule, ning palkab tõe väljaselgitamiseks detektiivi. Hakkabki hargnema lugu, mida on raske zŠanriliselt määrata: on see romantiline sõjaseiklus, krimkasugemetega kostüümidraama või hoopis groteskne komöödia? Olles otsapidi kõike, ei ole ta päriselt ükski neist. Viited “Amélie’le” on ilmselged ja segavad, teisalt kumab läbi meenutusi Jeunet’ varastest groteski-eepostest nagu näiteks “Delikatessid”.

##Selleks aga, et õrnemal sool pisar silmanurgast poetuks, jääb õrn viiv, mil me noorte armastajatega kohtume, liig põgusaks, et kangelaste kannatus päriselt kordaminevaks kasvaks. Ning sõjafilmi-fännide jaoks ei küüni meeleolu kordagi “Reamees Ryani päästmise” intensiivsuseni… Kokkuvõttes ei liha ega kala. Kõige nauditavam on sellele loole läheneda siiski kui groteski keeratud Hercule Poirot’ väljakutsele.

Ulmadest ellu

Mäletatavasti oli Amélie väga elava kujutlusvõimega neiu: kui tema väljavalitu kohtamisele hiljaks jäi, siis sai juhtuda vaid üks: maffiarööv, põgenemine, ühinemine tsŠetsŠeeni vabadusvõitlejatega, ja nüüd istub poiss kuskil mägedes, kohvikannusoojendaja moodi lotu peas ja karjatab lambaid. “Väga pikas kihluses” on Mathilde see, kes usub siiralt sama hullumeelsetesse stsenaariumidesse, ning tõestab lõpuks, et need olid uskumist väärt. Mathilde abitut väljanägemist ja tema tõeavastamise missiooni võimatust süvendab veelgi fakt, et ta on lastehalvatuse tagajärel lombakas. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et haletsust esile kutsuv abitusemask aitab tal oluliselt lihtsamalt inimeste südameid võita ning oma tahtmist saada.

“Väga pika kihluse“ tarbeks on muusika kirjutanud David Lynchi müsteeriume hingestanud Angelo Badalamenti, kes siinkohal on piirdunud tagasihoidlike teemaarendustega. Kahele Oscarile – parim kunstnikutöö ja operaator – kandideeriv film logiseb küll žanriliselt mitmest paigast, aga väärib vaatamist just nimelt nende eelmainitud nominatsioonide tõttu: hüperrealistlikud vihmahallid sõjastseenid ja muinasjutuline pruunikaskuldne postkaardi-tegelikkus taaselustatud 1920. aasta Pariisis on kunstniku ja operaatori poolt loodud igasugust skepsist välistava usutavusega.