Loovlinn – kultuuriga vääristatud turismitoode
Seminari kokkukutsuja, EKA urbanistika õppetooli vedama asuv Panu Lehtovuori oli Tallinna esinema kutsunud Manchesteri ülikooli professori Justin O’Connori, kes loovate linnade loomisega tegelenud üle kümne aasta.
Kohtume Panu ja Justiniga Viru hotelli fuajees, sümbolitest rääkimiseks kahtlemata äärmiselt tähendusrikkas kohas – kas hiljuti keskpärasesse kitsisoppa ja õllelavadesse uppunud originaalkujundusel oleks näiteks kümne aasta pärast nii kergekäeliselt kaduda lastud?
Kultuur on äri – heas mõttes
Justin räägib nelja-aastasest töökogemusest Venemaal Peterburis. “Tegelesime väga lihtsate asjadega: publikatsioonid, kunstikollektsioonid. Minu roll oli valgustada neid moodsa meelelahutus- ja kunstitööstuse vallas, kuidas linna elavdada – ühesõnaga luua Peterburi jaoks loovtööstuse strateegia,” seletab ta. Projekti rahastas Euroopa Liit, kuid see ei hakanud tööle. “Linnavõimude tahtmatuse tõttu,” ütleb Justin. “Küsimus pole kunsti sponseerimises, nagu nemad seda mõistsid, vaid kultuuriäris, mida nemad kommertsiks halvustasid.”
Justini meelest ei tohiks püha kunsti ja kultuuritööstust vaenlastena näha: “Kultuuritööstust kirjeldatakse tihti kui kunsti kommertsialiseerimist, turureeglite sissetoomist kultuuri. Peterburis tajusin teravat lõhet – on püha pealemakstav kunst ning on meelelahutus ja popkultuur. Meie rääkisime, ent need kaks peavad omavahel suhestuma ja sekkuma. Liiati on need lihtsalt linnakultuuri eri mudelid. Nevski prospektil jalutades imestad, kuidas see kuulus tänav on täis kõige odavamat ja kohutavamat kommertsi: kasiinod, McDonald’s, stripibaarid. Kus on väiksed baarid ja galeriid, teistsugused kohad?”
Tallinnaski on kultuuritööstuse arendamise võimalike kohtadena räägitud eelkõige üksikutest kvartalitest, soovitavalt vanadest tööstuspiirkondadest, mis mitmekesisemat mõttelelendu lubaks. Seminaril tegi arhitekt Andres Alver ettepaneku luua Tallinna kultuuritelg Rävala puiestee ümbrusse, nii nagu see juba 1940. aastatel puiesteed rajades kavas oli. Iseasi, kuidas sinnakanti ehitatud ebaõdusat monumentaalsust “kodustada” annab.
Elu kesk kultuuritööstust
Justin O’Connori meelest on üks võimalus sellised kvartalid teadlikult luua, muul juhul tekivad need ise – paar huvitavat baari, poolavalikku ruumi, odava üüriga tööruumi, 3–4 erilist poodi. Ent niipea, kui need endale nime teevad, tõuseb nende kultuuriline väärtus ja koos sellega ka üür. “Ka Inglismaal ei asu kultuuritööstus traditsiooniliselt kesklinnas,” täpsustab Justin. “Alles seejärel, kui elu ja loome toodi vanadesse hoonetesse linnasüdames, haistsid ka arendajaid täiesti uut tüüpi korteriturgu. Korteriäri on praegu selliste rajoonide põhiteema. Vanad klubid jm meelelahutusasutused on hakanud koguni uutelt asukatelt kaebusi saama lärmi ja rahurikkumise pärast.”
Teist tüüpi kvartalid (nt vanad tehasehooned) on puhtalt tootmise päralt. Kultuuritööstust tõmbab sinna ilmselt odav rent ja ruumi kõikelubavus – ostad lihtsalt pinda, mitte ülispetsiifilist kontoriruumi.
Panu suskab vahele näite Helsingist: juba 1991. aastast tegutsev Kaapeli on omamoodi mudel kogu Euroopas. “Töötab hästi eelkõige kultuurilise tootmise seisukohast, Kaapeli ateljeepinna tahtjatest on pikk järjekord,” räägib Panu. “Kultuuri tarbimise koha pealt Kaapeli nii edukas pole, koht ei ole laiemat publikut ligitõmbav. Design Forum kolib samasse kanti uue arendusprojekti – disainikvartaliga Esplanaadist lõunas Uudenmaakatu ümbruses, kuhu on koondunud baarid, disainipoed ja Soome disainimuuseum.”
Kultuuritööstus vajab eelkõige linlikke tegevusalasid – milline koht/linn on kultuuritööstusele atraktiivne? Justin O’Connor nimetab oluliseks kohalikke tavasid ja üldist atmosfääri. Tähtis on linna urbaansus – selle erisus, valmisolek tavasid eirata, linnaruumi mitmekesisus ja pidev uuenemine – ühesõnaga arenenud avaliku kultuuri olemasolu.
Panu lisab, et veelgi huvitavam on vastupidine mõju – kuidas mõjub kultuuritööstus linnale ja elustiilile. Näiteks internetimängud on kultuuritööstuse osa, mis poleks saanud tekkida ilma linliku asjast huvitatud inimeste võrguta. “Soomes on kõige enam uuritud ja promotud kolme asja: uut meediat, kultuuriturismi (customised tourism – Helsingi brändib 22 erinevat Helsingit) ning linnasündmusi (festivale, kontserte ja tegevusi, mis nende ümber toimuvad).”
Iga turist pole teretulnud
Kuidas saab linnavõim loovtööstuse arengut edendada? Justin O’Connor kordab mõtet avaliku võimu ja erasektori koostööst, esmatähtis on linna tahe mitmekesist kasutusviisi ja juba sündinud kultuurirakukesi väärtustada. (Meenub hiljutine uudis Tallinna ainsa tõelise isetegevusliku “kultuuritehase”, Polymeri kiretust sulgemisest.) Tallinna vanalinn on küll ammune aktiivne kultuuri- ja meelelahutuskoht, ent siin tasapisi lakke tõusvad hinnad peaksid panema linnavõimu ka teisi alasid (tselluloositehas, Rotermanni kvartal) arendama.
Tuleks mõelda, kas Tallinn tahab turistide arvu suurendada või muutub teatud tüüpi turism ühel hetkel üsna piiravaks. Praha olla kultuuripärlina juba kadunud, muutudes odavaks lõbustuskohaks poissmeestele.
“Linna üks eesmärke on olla kultuuriturismi sihtpunkt, mis võib väga kergelt muutuda baari- ja restoranikeskseks ning tappa muu linnakultuuri,” osutab O’Connor. “Barcelona teadvustas endale väga selgelt, et nad ei soovi teatud tüüpi turiste – masse, kes Hispaania lõunarannikut ummistavad. Linna ehitati küll rand, ent hotellid on seal suhteliselt kallid. Kultuur ja majandus on alati seotud olnud, nendest tuleb mõelda samaaegselt, teha valik, millises linnas sa elada tahad.”
Kultuuritööstus
Käsitleb kultuuri kaubana, mille majanduslik väärtus tuleneb selle esteetilisest või sümboolsest tähendusest.
Justin O’Connori jaoks on mõiste täpselt nii lai või kitsas, kui keegi soovib – traditsioonilise kunsti (teatri, kirjanduse, klaasikunsti jne) kõrval võib soovi korral selle alla mahutada ka meedia, masstoodangu (DVD, CD, video jne), disaini ja uue meedia (arvutimängud jm).
Termin pärineb 1940. aastatest, tähistades toona radikaalsete kultuurikriitikute jaoks labast masstoodangut tärkavale massile – vorstivabrikut.
Hiljem leiti, et tegu pole mitte kommertssaasta tootmisega, vaid tekkinud sünergia on väga innovaatiline, sellest sünnib huvitavaid tooteid.
Praegu räägitakse kultuuritööstusest aina enam kui uuest majandusest, mis pakub masstootmise meetodi asemele paindlikku spetsialiseerumist. Tänapäevane kultuuritööstuse toode pole enam algusest lõpuni ühtede seinte vahel tehtud inhouse’i produkt, vaid firmade koostöö vili.
Statistika näitab, et Londonis on kultuuritööstuses hõivatud 9–10 protsenti tööjõust, väiksemates linnades võib-olla 4–5 protsenti. Kui mahutada mõiste alla ka näiteks muinsuskaitse või turism, muutuvad numbrid tunduvalt suuremaks.
Kultuuritööstus ja loovlinnad
Seostuvad märksõnadega popkultuur, imagokujundus, bränd ning uus majandus.
On Euroopas linnaehituslike tegevuskavade aluseks juba aastakümneid. Rahuldavad linnavõimude kirge rajada sümbolhooneid (muuseume ja kontserdimaju).
Tuntuim teoreetik Euroopas ja Ameerikas Richard Florida jagab retsepte loova linna loomiseks (tehnoloogia+talent+tolerants) ja indekseerib linnu omavalmistatud loovusmõõdikute kohaselt.
Loovtööstus
Tööstus toodab toodet. Loovtööstus toodab elustiili – mõttelist lisaväärtust, mille annab kaubale laialivalguv mõiste “kultuur”. Kultuurilist lisaväärtust saab anda nii filmile, moosilusikale kui ka elukvartalile vanas vabrikus.
