Loovtöölise raevukas karje


Wimbergi varasemad luuletused pole mind eriti vaimustanud, mõjudes liiga lapsikuna. „Wärsside” naiivsus on aga kuidagi rafineeritum.

Avatekst kuulutab, et luuletaja peaks olema „klotsidega mängiv laps / kes ei meenuta eilset ega näe homset”. Igipõlise antiintellektuaalina mässab Wimberg semiootikute ja kirjandusteadlaste vastu, nentides tekstis „Deleuze ja Guattari”: „Situn / Deleuze peale […] / Kes ta siukke üldse on / Et on igal pool jalus? […] Mingi Guattari ka veel / Peded kindlasti / Keeravad üksteisele // Haiged värdjad.”

Lihtsa mehe poliitiline ebakorrektsus jääb ikkagi inimlikuks, Briti kuninganna poole pöördudes nendib autor, et briti muusika on kuningakojast muidugi olulisem, ent monarh on see-eest „kindlasti hea vana­ema”.

Sovetiretro puhul on sageli raske aru saada, kas autor teeb nalja või kasutab aegunud stiilivõtteid siiralt („Vanaisa loteriipiletid” on hea näide). Teose algusse kogutud „lembelüürika” puhul tunneb Wimbergiga aga kindlasti hingesugulust leegion lihtsaid ja keerulisi mehi, kes vastavalt siis kas ei oskaks või ei söandaks teatud mõtteid avalikult väljendada.

Pole kindel, on see üldse luule, ent empaatia luuakse silmapilkselt. Lause „Kõrts on koht, kus mees saab tunda ennast inimesena ka siis, kui ta mujal on vaid osake arvutikomplektist või takistus kellegi teel õnne poole” kõlab ka ilma reavahedeta hästi.

„Wabastatud wärsid”

Wimberg

Pegasus 2010

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare