filmikriitik
mängufilm
Dracula - surnud ja sellega rahul (Dracula: Dead and Loving It, USA 1995). Rezhissöör Mel Brooks. Osades Leslie Nielsen, Peter MacNicol, Mel Brooks.
Praeguste ufolaste ja muud sorti tulnukate asemel oli mõned aastad tagasi Ameerika filmis moekaubaks vampiirlus. Pea samaaegselt valmis kolm erinevat lugu vereimejatest, mis nüüdseks kõik meie kinoekraanidele jõudnud.
Mel Brooksi "Dracula" on vereimejate teema kajastamise kolmas võimalus: saja aasta vältel sadu kordi kinolinal läbileierdatu parodeerimine. Sel alal pole Ameerikas Brooksile eriti võrdväärseid, koosneb ju tema looming peaasjalikult vanade, läbiproovitud lugude nihestatud, jämekoomilisse valgusesse toodud versioonidest. Ent Brooksi parodistihambad on aastatega kulunud ja ei lõika enam nõnda nagu seitsmekümnendate algul "Noores Frankensteinis" (1974). Seda võis märgata ka tema viimase perioodi ühes kõige edukamas filmis "Robin Hood - mehed sukkpükstes" (1993). Ent kes suudaks endale ette kujutada hambutut vampiiri?
Mel Brooks suudab ja pealegi teeb ta sellest oma trumbi. "Palja relva" ja "Väga visa hinge" Leslie Nielsenit ei kahtlustaks küll erilises erootilisuses. Kuid ta on tobedalt aktiivne ja järjekindel nagu keskmine ameeriklane. Nielseni krahv Dracula läheb kas või läbi müüri, muundub nahkhiireks ja tantsib marulist tshaardashi. Tema pilgust raugevad naised ning varjuna hakkab kannul käima alandlik teener Renfield (Peter MacNicol). Ainult dr Van Helsing (Mel Brooks) suudab talle vastu seista. Nielseni ja Brooksi duett ongi filmi värvikaim lehekülg.
Leslie Nielsen on ameeriklaste Bean. Mõlema puudutus on nagu loodusõnnetus, kõik, mis nende käe ette jääb, laguneb. Beani toimekus tuleneb igavesest lapsemeelsusest, Nielseni oma ameerikalikust ulmest, et õige mees lööb alati elus läbi. Harva ja väheses annuses on mõlemad söödavad. Eriti kui Leslie Nielsen on Mel Brooksi soustis.
üldiselt kujutab Brooksi "Dracula" vampirismi aabitsat. Vereimemisega seonduv a ja b tehakse filmis nagu puust ette. Olgu või paljukordne risti kasutamine võitluses Draculaga või tema poolt nakatanutega. Vampiirifilmis peab palju verd olema, Brooksi puhul voolab seda kui kosest. Polekski nagu tegemist inimolendi tühjaksimemisega, vaid ohvriks oleks hoopis elevant.
Francis Ford Coppola lõi stiilipuhta klassikalise õudusromaani ekraniseeringu "Bram Stokeri Dracula" (1992), toonitades pealkirjaski autoritruudust. Neil Jordani "Intervjuu vampiiriga" (1994) näitas inimolendi ihalust ajast aega vampiirluse järele ning seda kui erootilisuse sügavaimat ilmingut. Nii mõnelegi kujunes see superstaaridega hitt kultusfilmiks, mis andvat parima peegelduse aastatuhande lõpu meeleoludest.
