Loteriist rahastati Tallinnas vangla ehitust


Loteriist rahastati Tallinnas vangla ehitust
Repro

Esimene suurem loterii korraldati Tallinnas arvatavasti millalgi 18. sajandi alguses, 1740. aastate lõpul aga juba väga suur loterii Tallinna vangla ehitamiseks. Eesti Loto saab täna 40-aastaseks.

30. aprillil saab Eesti Loto 40-aastaseks. Asutuse eelkäijaks on Eesti Spordiloto, kes viis Eesti NSV-s läbi esimese loosimise 30. aprillil 1971. Huvitaval moel on tegemist koguni kahekordse sünnipäevaga – nimelt just 30. aprillil 1990 tuli see asutus Moskva võimkonnast üle Eesti NSV valitsuse alluvusse.

Moskvas toimus esimese spordiloto loosimine 1970. aasta sügisel. Algul müüdi uusi loteriipileteid vaid Nõukogudemaa pealinnas, Leningradis ja Kiievis. 1970. ja 1980. aastatel oli spordiloto populaarsem kui tavapärane raha- ja asjade loterii, mida NSV Liidus korraldati juba 1950. aastate lõpust.

Arvatavasti toimusid esimesed suuremad loteriid Tallinnas 18. sajandi algul. 1722. aastal andis raad loa korraldada loterii linna „jumalalaeka” heaks. „Jumalalaegas” oli spetsiaalne kassa hoolekande- ja hariduslike asutuste rahastamiseks. 1733. aastal korraldati loterii linna „ketrusmaja” heaks. Tegemist oli „logelevate ja kõlvatute naiste” parandusmajaga.

1740. aastate lõpul korraldati mitmeaastane loterii linna „parandusvangla” (Zuhthaus) ehitamiseks. Vististi võeti eeskuju Saksamaalt. Näiteks Hamburgis korraldati juba 1614. aastal loterii vangla ehituseks. Vanglatena kasutati keskaegses Tallinnas linna müüri- ja väravatorne, aga ka mitmesuguseid ajutisi ruume. Üle linna laiali paiknevad väiksed kinnipidamiskohad olid vangide jaoks ebainimlike tingimustega isegi 18. sajandi mõistes.

2. detsembril 1746 otsustas Tallinna raad korraldada loterii parandusvangla (töövangla) ehitamiseks. Ettevõtmise läbiviimiseks moodustati kolmeliikmeline direktoorium, kuhu kuulus üks Suurgildi ning kaks Kanuti gildi esindajat.

Suurema osa tööst tegi raeliige Adrian Heinrich Frese. Tema protokollis koosolekuid, registreeris loteriipileteid, maksis lõpuks võidud välja jne. Frese kodu Pikal tänaval kujuneski loterii korralduskohaks.

Loterii maht kavandati suur, 10 000 piletit, hinnaga üks rubla tükk. Pidagem silmas, et Tallinna elanikkond jäi sel ajal 6000 hinge piiridesse ning rublast väljaminekut loteriipiletile võisid lubada vaid väga rikkad linnakodanikud. Peavõiduks määrati 800 rubla, igati soliidne summa. Võiduloose oli 3303, tühjaks jäi 6697 piletit.

Edasimüügiks väljastatud piletid registreeriti loterii pearaamatus. Tol ajal oli komme, et piletiomanik lasi pearaamatusse kirjutada veel oma deviisi või mõne lipukirja. Enamik deviise on saksa keeles, aga leidub ka prantsus-, ladina-, hollandi- ja venekeelseid lauseid. Ning on mõningaid eestikeelseid lauseid. Näiteks „Kax woirat ia ucks Linna Laps!” või „Kes waisel labsel annab?” Kas osalesid loteriis eestlastest linlased või näitas mõni võõras oma maakeele oskust, jääb siinkohal vastamata.

Oli ka lihtsalt tervitusi, näiteks „Vivat Moscau!” või „Vivat Elisabeth Petrowna!”, mis tähendas kummardust valitsevale keisrinnale. Lipukirjade hulgast leiab ridamisi pöördumisi taevaste vägede poole, aga isegi filosoofilist mõttelendu. Näiteks üks prantsuskeelne sentents võiks vabas tõlkes kõlada: „Rahata inimene viibib nagu kestvas agoonias, aga raha inimeseta on surnud ese.”

Mõni ütleja andis selget aimu oma meelelaadist. Pessimist lasi deviisiks kirjutada: „Ma ei võida midagi”, optimist kinnitas: „Ma pean saama 800 rubla!” Pearaamatusse pandi kirja ka plaanid raha kulutamiseks: leivaraha, ravimite ostmine, kasuka soetamine, kohtukulude katteks, võlgade tasumiseks, köögi väljaehitamiseks jm.

Loterii läbiviimine

Piletite müük algas 1747. aasta alguses, loosimine oli määratud juuni lõppu. Selleks ajaks õnnestus müüa vaid 2000 piletit ja nii pikendati müügiaega mihklipäevani, st oktoobri lõpuni. Teatud hulk pileteid õnnestus müüa koguni Narvas ja Venemaa pealinnas Peterburis. Loteriipileteid ostsid inimeste kõrval veel seisulikud ja kutsealased ühingud, näiteks Suurgild, Mustpeade vennaskond, mitu käsitööliste tsunfti jt.

Direktoorium nentis oktoobri algul, et 1200 piletit on pearaamatus edasimüügiks registreerimata ning ka väljaantud piletite müük edeneb õige aeglaselt. 1748. aasta algul oli müümata veel üle 3000 pileti, ent nüüd määrati loosimispäev märtsisse. Selleks ajaks oli müümata jäänud veel 144 piletit, need kanti kahjumisse.

Loe veel

Loosimise läbiviimiseks telliti tislermeistrilt kaks loosiratast. Nende valmistamise ja värvimise eest tasuti loteriipiletitega, kusjuures puutöömeister sai kaks ja maaler koguni kuus loteriipiletit. Ilmsesti katsid need loteriipiletid ka üsna kalli värvi hinna. Samuti sai linna trükkal piletite, kuulutuste ning muude trükitööde eest 12 loteriipiletit. Loosirattast võitnud loose väljatõmmanud poisikestele (kes olid muuseas orvud) anti samuti tasuks üks loteriipilet.

23. märtsil 1748 pandi loosirattasse üleloetud ja kokkurullitud tühjad loosid ning võidud. Teise loosiratta sisse pandi 10 000 piletit. Loosimine algas arvuka pealtvaatajaskonna saatel 28. märtsil. See toimus Suurgildi hoones, kus praegu töötab ajaloomuuseum (Pikk 17).

Loosimine lõpetati alles 9. mail ning 13. juuniks jõuti valmis trükkida võitude tabel. Peavõiduna sai 800 rubla Järvamaalt Mäo mõisa omanik maanõunik Adam Friedrich von Stackelberg.

Hiljem pandi kokku üksikasjalik loterii tulude ja kulude bilanss. Kokkuvõte näitas, et kasumit teeniti 1168 rubla ja 71 kopikat, lisaks mõned väljavõtmata võidud ning direktooriumile tehtud annetused. Nii anti Tallinna parandusvangla ehitamiseks 1419 rubla ja 59 kopikat. 1748. aasta lõpus korraldati veel teinegi loterii uue vanglahoone ehituseks, aga sellegi läbiviimine venis üsna pikale.

Lisagem, et loterii- ja muu raha eest osteti Niguliste koguduselt krunt ning üks oksjonile läinud maja, mida kohendati linnavangla jaoks. See asus Tallinnas Rataskaevu tänavas. Uues vanglas hoiti kinni nii kohtulikult süüdimõistetuid kui ka eeluurimise all olnud inimesi, vange kasutati linnaturu, väljakute ja tänavate koristamisel, samuti lõhkusid nad talviti linnakaevude ümbert jääd.

Hiljem rajati Tallinnas uus arestimaja Vene tänavasse ning kunagine vanglahoone sai uue otstarbe. Nii ongi Rataskaevu 38 hoones paiknenud hotell Nolte, ajalehe Kommunist toimetus jm asutused.

Õnnemäng

Loterii algas liisuheitmisest

•• Ülima tõenäosusega on tänapäeva loteriide ja lotode kaugeim eelkäija liisuheitmine. See tähendab kokkulepitud toimingut otsuse langetamiseks.

•• Millal hakati ajaloos teatud küsimusi otsustama liisuheitmise teel, seda on võimatu öelda. Märkigem vaid, et piiblis on 65 salmi, kus tehakse juttu liisuheitmisest. Eeskätt jagati piiblisalmide järgi liisuheitmise teel suguvõsade vahel maatükke. Aga heideti ka liisku, kes kümnest soovijast pääseb elama pühasse linna Jeruusalemma, sest ülejäänud peavad minema mujale. Kõrgestiaustatud kuningas Saalomoni üks tarkusetera kinnitas: „Liisk lõpetab tülid ja otsustab vägevate vahel.”

•• Loterii algusajad ulatuvad juba Vana-Egiptuse, Aasia ja Ameerika iidsetesse matusepaikadesse, kus mõned leiud viitavad tänapäeva mõistes täringumängudele.

•• Ilmselt toimus esimene registreeritud avalik loterii Rooma riigis 10. aastal pKr, imperaator Augustuse valitsus­ajal. Loteriidega jätkas kurikuulus keiser Claudius Nero oma valitsemise ajal (54–68 maj). Võiduka sõjakäigu järel jaotati loterii alusel orje, aga ka hooneid või laevu. Keiser Elabagalus (Heliogabalus, valitses 218– 222), tuntud kui despoodist pillaja, korraldas oma õukonnas sageli loteriisid. Võitja võis saada hinnalise kullast karika. Või hoopis kuus kärbest. Pole kahtlust, et keisri armust ainult kärbeste võitja suhtus võitu vajaliku austusega.

•• Vanast Roomast kandus loosimise komme keskaja vürstikodadesse ja kaubandusmagnaatidele. Toretseva vürstikoja ülalpidamine nõudis palju raha. Itaalias taibati esimest korda kasutada loteriisid kui võimalust suurendada riigi tulu. Euroopas korraldatigi esimene avalik loteriimäng 1476. aastal Itaalias. Prantsusmaal anti 1520. aastal välja esimene patent pidada loteriid. 1569. aastal alustati Inglismaal, seejärel Saksamaal, Austrias jm. Laekunud tulust püstitati neis riikides nii mõnigi üldkasulik ehitis.

Artikli kirjutamisel on kasutatud aastatel 1944–1950 Tallinna Linna­arhiivi juhatanud Epp Siimo käsikirjalist materjali.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare