Lotila ütleb asju, mis ajavad närvi

 (2)

Sami Lotila on Eestis elav Soome ajakirjanik, kellel on kõrini. Kõrini eestlaste eneseimetlusest ja sellest, kuidas riik ei toimi.

 Vene vanasõna ütleb: milleks sõimata peeglit, kui endal lõust kõver. Seepärast imetleb eestlane ennast. Kui ise peeglisse ei vaata, siis näitab peeglit keegi teine. Näiteks Sami Lotila.

Esimest korda tuli Lotila Eestisse umbes 15 aastat tagasi ja sai „paanikaataki”.

„Olin valmis ujuma tagasi Helsingisse, isegi ilma ujumispüksteta.”

Aga tuli tagasi, õppis ja pidutses Tartus ja jäi Tallinna tööle. Siin ta nüüd on. Kõigi nende internetikommentaatorite rõõmuks, kes peavad  teda ülbeks soomlaseks.

„Kavatsen siiski Eestis püsida. Eriti esimesed aastad olid siin nii rasked, et juba nende tõttu ei lahku siit nii kergesti. Inimene peab siiski kuskil elama ja töötama. Mul on kohustus kirjeldada Soome lugejatele tõelist Eestit.”

Ja 1990-ndate alguse Eesti meeldis Lotilale palju rohkem kui praegune.

„Suvi 1993 oli minu jaoks hea. Tallinnas elati äsja koitnud vabaduse eufoorias, inimesed uskusid helgesse tulevikku, majanduslikest raskustest hoolimata.”

Poolteist aastat hiljem oli õhkkond Tartus juba teine. Lotila ütleb, et välismaalastesse suhtuti tihti tõrjuvalt ja isegi vihameelselt, kaklusi oli sageli.

Ärplevad metsavargad

„Inimesed olid kahtlustavad, enesekesksed ja isegi ilged, ka ülikoolis. Neid, keda võis usaldada, oli vähe. Palgavahed olid hakanud kiiresti kasvama ja paljud olid juba kapitalismis pettunud. Tartu baarides ja restoranides ärplesid ärimehed, kelle jalanumber oli suurem kui intelligents. Raha tundus neil siiski olevat, arvatavasti oli see pärit metsavargustest.”

Lotila kirjutab lugusid umbes 20 Soome ajakirjale, mõnesse pidevalt ja teistesse aeg-ajalt. Kirjutab Eestist, Baltimaadest ja ülejäänud Ida-Euroopast. Eesti väljaannetele ei tööta, mõnikord kirjutab neisse mõne veeru.

Lotila pole siiski lihtlabane s...viskaja. Oskab ka hästi öelda.

„Eestis võlub mind ehtne eestlus ehk vaikne morn olek ja agraarne tagasihoidlikkus. Tallinnast on seda küll pea võimatu leida. Ehtsat eestlust võib leida Liisi Koiksoni ja Hedvig Hansoni muusikast ning Tartust ja Viljandist. Tartu muide on tänu tudengitele palju rahvusvahelisem ja vilkam linn kui Tallinn. Õhkkonnalt on Tallinn nagu Leningrad 1976. aastal. Eriti Viljandi linn on viimastel aastatel arenenud õiges suunas. Mulgid pole teinud oma linnast naerualust nagu tallinlased.”

Aga kui Lotila kuuleb räägitavat väikese tubli Eesti edust, läheb ta keema. „Kus seda Eesti edukust näha saab? Elukvaliteet ja majanduse potentsiaal on Eestis madalam kui paljudes teistes Ida-Euroopa riikides. Eesti töötegija on, kahju küll, tihti vähe haritud laisk viriseja.”

Eesti latt on madalavõitu, ütleb Lotila. „Osalesin mõni aeg tagasi ühe Tallinna kooli juubeliüritusel, esinesid koolilapsed. Tuli meelde Hitler Jugend, kui nemad lugesid isamaalisi luuletusi ja laulsid sada aastat vanu laule, mille sisust nad ilmselgelt aru ei saanud. Keegi ei naeratanud, keegi ei naernud, laste vanemad plaksutasid monotoonselt. See oli õudne. Kooli direktor ja õpetajad rõhutasid kogu aeg, kui tublid nende õpilased on. Nende laste tunnistused ongi kindlasti viisi täis, kuid kahtlen, kas nad saavad õpitust aru ja kas nad on ikka õnnelikud. Kui Eesti koolilapsel on tunnistusel inglise keel viis, ei tähenda see veel seda, et ta tõesti inglise keelt valdab.”

Millest tuleb see, et Tallinna kõige ohtlikum ristmik on Toompea ja Falgi tee ristmik, küsib Lotila.“ Riigikogu liikmete tõttu, kes kihutavad üle ristmiku liiklusreeglitest ja jalakäijatest hoolimata. See vist räägib neist ja nende väärtustest midagi.”

„On aeg, et keegi tuletaks eestlastele meelde: tööd tuleb teha veel väga-väga palju.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare