Poliitikute ja ametnike üldarvestuses võib poevarguse toime pannud ja end seejärel viivitamatult ametist taandanud endine kultuuriministeeriumi kantsler Raul Oreškin vähemalt ühe asja üle uhke olla. Ta tegi ära selle, milleks nii mõnelgi kohtupingis advokaadi, saadikupuutumatuse ja veel tont teab mille taha peitu pole mingit julgust. Astus tagasi, taandas ennast mängust. Mis siis, et tehtud nõmedus ei puudutanud tema valdkonda.
Kersna ja Poom
Ei imesta, et kadedus inspireerib. Miks muidu on möödunud aasta menukamate raamatute seas jalgpallur Mart Poomi elulugu ja telesaatejuht Vahur Kersna haiguslugu. Loeb siis väike inimene Poomist ja hakkab ise ka tahtma, sest kui Poom sai edukaks, siis miks mitte tema. Sama kehtib ka Kersna ja tervenemise kohta. Poom ja Kersna – ei ole teised mehed-naised teist kehvemad ühti ja elavad samuti raamatuväärset elu.
Curly Strings võitis Aastahiti
Eesti rahvale meeldivad Jaan Tätte, Tanel Padar, Toomas Anni ja nüüd ka Curly Strings. Lääge kantrineliku kunstmuusika on vallutanud südamed ja edetabelid, kui analüüsida aastalõpuküsitluste tulemusi. Curly Stringsi puhul kehtib vist piibli müüt Simsonist ja tema pikkadest juustest. Teine teooria räägib Jalmar Vabarna faktorist – ega Vallatud Vestid poleks ju temata tunamullu läbi löönud.
„Rahva tujurikkuja”
Seda, et eesti huumor käib alla, räägitakse pärast iga aastavahetusprogrammi. Et igaüks teeks nalja paremini kui need Sepad-Avandid-Krjukovid-Kibuspuud-Baskinid-Abelid-Normanid või kes tahes. Olge lahked, ega ikka ei tee küll! Ka kutselised humoristid on ju rahva seast pärit ja üle oma keskmise me paraku ei hüppa, kui tipud välja arvata. „Rahva tujurikkuja” kinnitas, et nali on tõsine asi ja igaüks sellega hakkama ei saa. Vähemalt mitte niimoodi, et oleks naljakas.
