Lucca Pegasuse-kuttide uus koht
Kaugelt vaadates võiks eeldada, et tegu on pubi või mõne kiirsöögikohaga. Seda tingivad nii asukoht (maantee ääres) kui ka akende kuju (ülevalt kaarjad). Tegelikult on tegu üllatusmunaga, kus on varjul palju enam, kui oodata oskad.
Lähenedes näed, kuidas kogu maja iga su sammu järel üha glamuursemaks muutub. Puit vaheldub moodsasse traatvõrgustikku kängitsetud killustikust moodustatud fassaadikattega, mida esmakordselt Eestis kasutas Andri Kirsimaa 2004. aastal valminud villa juures.
Uksest sisse astudes avaneb vaade avarale söögisaalile, kus vanamoeline mööbel, lühtrid ja kummastav laematerjal trendika eklektilise sisekujunduse moodustavad. Nimelt kasutatakse laes nõukogude ajast meelde jäänud halli, põimuvatest puitlaastudest plaati, millega toona paljusid maju soojustati. Nüüd on see rahulikult lakke pandud, pisikesed halogeenvalgustid vahelt välja pressimas. Mõnes kohas ka barokselt kaunid lühtrid. Mööbel on suures osas pärit Mööbliaidast, enamikus klassikalise antiikmööbli värsked koopiad, saabunud osalt Hollandi kaudu Indoneesiast, kus tänapäevalgi käsitööna nikerdatud leentoole valmistatakse.
Vaikne sisehoov
Sisse astuvatele eesti inimestele on glämi teemal vallatlev interjöör pisut kõhedust tekitanud. Et kas nüüd tuleb siis õhtukleidi ja kontsadega tagasi tulla? Samas ju Vahemeremaades puhkust veetes ei teki küsimust, kas sandaal ja casual sobivad sisenemiseks või mitte.
Restorani juurde kuulub ka terrass. Ehkki võiks kahtlustada, et nii suure tee ääres pole terrassist erilist lõbu, on autode müra ära lõigatud osalt rohelise ja elupuudega, osalt ehtsa taraga. Ja pehme muusika nõnda mängima sätitud, et möödaveerevad neljarattalised sootuks meelest läevad. Vaatest “miljonimajadele” säästab lääne suunda kõrguv plank.
Sisekujunduse autor on koha omanik Mart Tomson, kellega kõik Pegasuse külastajad aastatepikku kohtunud.
Kui veel poolteise nädala eest võis teda näha, kummikindad käes, maja ette taimi istutamas, siis nüüd, mil esimene rahvarohke (üle ootuste rahvarohke) nädalavahetus seljataga, tšillib mees baaritoolil ja kaeb, kuis asi toimib. Ja muide, käib ise linnast seal lõunatamas.
Eriti head tomatid
Pegasuse (taas)avamise eel alanud tutvus meisterkokk Michael Bhoolaga saab siin täiusliku jätku menüüs. Vahemereline söögikaart, kus iga nimetus nii kaunilt ja kutsuvalt kõlab. Kõik vanad head tuttavad gazpacho’d, carpaccio’d, pastad ja pitsad on saadaval. Ja seda täiesti mõistliku hinnaga.
Antipasto valikus seisavad grillitud baklazaanid (25) kõrvuti zucchini (20) ja artisokkidega (30). Kõik väga maitsvad. Eriliseks Köögi Komando lemmikuks saavad marineeritud tomatid (20), mis näevad välja kui päikese kuivatud, kuid tegelikult on siinsamas ahjus kuivaks saanud ja seejärel marinaadi lükatud.
Pastat on kaheksat sorti hinnaga 75–90 krooni. Täidetud cannellone’d spinati ja ricotta juustuga (95) saabuvad lauda ahjusoojas savipotis. Ootamatult domineeriva hapuka maitsega, kus seletatav eelkõige spinati ja alles seejärel ricotta olemasolu.
Nelja juustu pitsa (Quattro formaggio, 135) on üks parimaid pitsasid, mida maitstud. Väga õhukesel põhjal, meeldivalt äkiline ja juustune. Kohati tundub, et saia polegi ja sööd ainult seda parimat, küpsetatud juustu osa.
Magusa poole pealt vaatab jäätisevalikust teiste hulgas vastu kardemonijäätis (35) – ei tea, mis see veel on?
Sama palju huvi tekitab vaarika semifreddo (55)... Võtame selle. Ja ühe sokolaadikoogi, sest šokolaadikook on nagu lakmuspaber, mis kõigi menüüs olevate dessertide kvaliteedist kõnelda võib. Ei pea pettuma. Kook on küpse ja tüüne mekiga, mitte lääge ega kuiv. Ning semifreddo on midagi jäätise ja koogi vahepealset - justkui külmutatud, kuid samas ka midagi beseetaolist. Lubatud vaarikamaitse ilusasti tunda.
Oi-oi-oi... menüüs on ju veel põhiroad, supid, salatid ning suupisted... Õudselt kahju hakkab endast, et seda kõike maitsta ei jaksa. Peab vist teine kord veel minema.
