Ludmilla Siimu kirglik elu


Seekord tasub alustada värvika kunstniku elulooga. Ludmilla Siim on sündinud tollase nimega Alma-Atas sepa perekonnas.

Nimeks oli tal siis Ljudmila Kurbatova. Mingil põhjusel kolis perekond Eesti NSV-sse.

Ludmilla õppis algul Tartu 2. keskkoolis, seejärel Tartu kunstikoolis. ERKI lõpetas ta 1965. aastal maali erialal. Seejärel oli ta Tallinna 46. keskkoolis kunstiõpetaja. Perekonnanime sai ta (samuti maalikunstnikult) Rein Siimult. Alates 1977. aastast elab ta Soomes ja nüüd on ta Ludmilla Kaasinen. Kui sa tol ajal mingil moel kas või Soome pagesid, siis polnud sind ENSV-le enam olemas. Olen võrrelnud Ludmillat Heidy Tammega, kelle laulud keelati ära kohe, kui ta Soome läks.

Eesti kunstimaastikule ei tulnud Ludmilla Siim kohe pärast ERKI lõpetamist, vaid mõned aastad hiljem. Küll aga jõudis ta kunstiõpetajana mõjutada tulevasi maalikunstnikke. Arutasime kunagi tema õpilase Ando Keskkülaga Ludmilla Siimu fenomeni.

Ta ei piirdunud tavalise kunstiõpetusega. Teda huvitasid spiritualistlikud ja müstilised õpetused. Keskküla meenutas, et koos tehti lausa spiritistlikke seansse. Ehk tuli see tema idamaisest päritolust?

1960. aastate lõpul vallandus Ludmilla andekus täies mahus. Esimesed maalid olid „Raadiomaja” (1968) ja „Kollane tuba” (1969).  

Martti Soosaar kirjutas 1973. aasta Kultuuris ja Elus: „Juba tema tulek kunsti oli kuidagi kompromissitu – koos kunstiinstituudi diplomiga mõningane kunstitüdimus, maalimise asemel neli aastat õpetajatööd. Kui aga pärast seda leidis tahet ja mõtet maalida, jättis õpetamise.”

Oli popkunsti ja hüperrealismi aeg. Mõlema voolu sugemeid võib Ludmilla Siimu tollastes maalides muidugi leida, kuid mitte otseselt. Kuid ikkagi huvitasid teda linnakeskkond ja inimesed.

Maalil „Kesklinn” on terve rida täisfiguuris portreeliste elementidega noori inimesi. Soosaar peab vajalikuks Ludmillat kaitsta: „See pole lihtsalt tänaval sagiv, teatud keskkonda sattunud juhuslik rahvas. Need on haritud, intelligentsed inimesed, kes on nii tänase keskkonna kui ka tulevikuühiskonna loojad... Kodanlik propaganda püüab visalt väita, nagu oleks nõukogude inimene nivelleeritud tunde- ja vaimueluga. Väga tore, kui ka meie noor kunst väljendab siin oma seisukohta.”

Ma pole selle seisukohaga päris nõus. Siimu inimesed pole eriti individuaalsed, seda on nad küll portreedes, kuid tänavapildis meenutavad nad pigem mannekeene. Tema maalidelt võib uurida, milline oli tolle aja mood: kõrged kontskingad, alt laiad püksid, triipudega opkunsti mustritega seelikud jms.

Alati olid talle tähtsad keskkond ja interjöör, seda ka portreede puhul. Enamasti on see väljamõeldud tehiskeskkond oma konstruktsioonide ja geomeetriliste vormidega. Kohati muutub asi sürrealistlikuks, nagu maalis „Linna piiril” (1975), mis on otsene viide Giorgio de Chirico metafüüsilisele maalile.

On aeg ülevaatenäituseks

Siim on seganud sürrealismi ja hüperreaalsust. Minu jaoks on need kaks voolu olnud alati sugulusvahekorras. Mõlemad tahavad kujutada reaalsust rohkem kui me tavaelus kogeme.

Omaette teema on Ludmilla Siimu portreelooming. Siin püüab ta küll tabada midagi inimesele iseloomulikku, lisades tausta ja atribuutikat.

Mati Undi portreel (1975) näeme hirmuäratava pilguga kirjanikuhärrat, sõrmed harali. Unti on palju portreteeritud, selle portree puhul küsis kriitik Ene Lamp: miks Unti kujutatakse alati nagu hunti?

Siim on portreteerinud oma õpilasi Andres Toltsi ja Ando Keskküla, siis Juhan Viidingut, Margarita Voitest, Andres Ehinit, Jaak Kangilaskit jt. Minu meelest on õnnestunumad kaks viimati nimetatut. Seda eriti tänu taustale. Jaak Kangilaski (1973) on antiikse sammasgalerii ees ja tema käeliigutus viitab, et ta tahaks nagu öelda midagi didaktilist kunstiajaloo kohta. Ehin (1974) on kujutatud oma kavalalt iroonilise naeratusega, taustaks mingi Venezia moodi maastik.

Sürrealistlikku fantaasiat sisaldab kaksikportree „Õhtu” (1975), kus kunstnik istub koos Ando Keskkülaga, keskel on aga kummaline natüürmort.

Kuid Ludmilla Siimul on peale puhtalt tehislike maastike ka päris realistlikke lahendusi. Vähemalt kahel korral on ta maalinud Haapsalu raudteejaama inimtühja perrooni.

Loe veel

Teisalt on Siim nii mitmekülgne kunstnik, et tema tehismaastike kõrvalt võib leida isegi manerismi. Võtame näiteks „Muusika” (1973), mis oleks nagu stseen mõnest lavastusest. Võib öelda, et ta ennetas postmodernismi, eriti kui arvestada tema kunstiajaloolisi tsiteeringuid.

Meie siin ei teadnud suurt midagi, millega Ludmilla Siim Soomes tegeles, kuidas tema laad muutus. Alles 1994. aastal, kui ta esines koos oma Soome sõbraga Draakoni galeriis, saime aimu, et tegemist on hoopis teise Ludmillaga. Eks ta pidi kohanema sealse konjunktuuriga. Sama juhtus ka eesti kunstnikega, kes 1944. aastal pagesid Rootsi. Kuid seda enam võimendusid Siimu Eestis tehtud tööd.

Nüüd, mil on taas tekkinud huvi maalikunsti vastu, oleks aeg korraldada üks Ludmilla Siimu retrospektiiv. Mäletan, et noore kunstiajaloo tudengina nautisin tema maale kord oma pool tundi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare