Lüganuse mehe lend maailma ja tagasi


Pole kahtlust, et eestlase toitumisharjumused on viimase kümne aastaga mitmekesistunud. Ka on kurvakstegevalt ilmne, et tema kultuuritarbimine on jäänud endisele dieetrežiimile.

Kujutavas kunstis avaldus see möödunud kümnendi lõpul populaarsusküsitluses, milles selgus, et mäekõrguselt troonib teiste eesti kunstnike kohal Johann Köler. Mingid Arrakud, Rauad, Mäed ei saanud näolegi, Toomikust rääkimata.

On aeg asuda Köleri-maaniat jahutama ja summutama mälestustega eestimaalasest Carl Timoleon von Neffist, kes on Köleri vanem kaasaegne Lüganuselt ning kelle kapis leidub tsaari aurahasid, millest eelnimetatud Viljandi poiss undki ei näinud.

Alustame madalamalt. Neff lõi laineid 19. sajandi keskpaiga Piiteri koorekihis “frivoolsete maalidega nümfidest ja antiiksetest jumalannadest”, ütleb kirjasõna. Kahtlemata oli see nii, eriti kui vaadata minevikku minimalisti karmi pilguga. Siis saaks sarjata nii Evald Okas kui Olev Subbi, Adamson-Eric löödaks ilmselt kohapeal maha.

Neff oli oma aja salongikunstnik, kes andis aadlile, mis aadli kohus ning – üllatus-üllatus – tal jäi veel üle ka keisri jaoks. Aastal 1831 sai ta tsaar Nikolai esimeseks õukonnakunstnikuks, pälvis oma suurejooneliste maalide eest Peterburi Iisaku katedraalis ja tsaari residentsides Anna ordeni, Stanislavski ordeni, Vladimiri tähe ja hiljem riiginõuniku ning siis salanõuniku tiitli. Seda on mõõtmatult rohkem kui tsaariperekonna kunstiõpetajal Johann Köleril, kes võis pidupäevil kaela riputada vaid Peterburi Kunstide Akadeemia väikese kuldmedali oma kunagise lõpu-töö eest ja sama asutuse professori “lõkmed, lampassid ja akselbandid”.

Seega oli salongikunstnik Neffil õnne väljendada ka oma ajastu kroonukunsti ametlikke ide-aale ning anda oma anonüümne panus ka tollastesse üle-euroopalistesse kunstisuundumustesse, mis algasid ja lõppesid Itaalia renessansis. Ning saada selle eest aadli ja tsaari poolt korralikult makstud.

Neffiga pole midagi peale hakata isatapu-traditsiooni juuri otsivail avangardistidel, sest temas kehastub eelkõige jäägitu kaasaminek toona valitsenud romantilise antiigiarmastusega ning selle õilistamisega klassitsistliku maali ülevasse keelde. Ses mõttes on ta looming anonüüm-ne, isikupärane käekiri polnud tollal üldse mingi teema, küll aga valitseva kunstikaanoni täpne jäljendamine.

See selgitab, miks Neffi katsed tuua oma kunsti teemasid eesti talurahva eluolust mõjuvad võltsilt. Vaevalt, et mõni viiskudes külamees toetus kunagi rehavarrele nii dramaatilises poosis, nagu seda nõudis romantismi akadeemiline kaanon. Kölerile tuleb siin kohati au anda, tema portreed näiteks vaguratest talunikest vanematest mõjuvad realistlikumalt.

Kuna sel kaugel tsaariajal oli originaali rolliks kaugete Hellase eeskujude kopeerimine, on Kadrioru lossis ja Mikkeli muuseumis välja pandud Neffi kunstikogu meie jaoks mõneti arusaamatu struktuuriga. Koopial ja originaalil puudub selge vahe, sest mõlemad koogutavad ühesuguse agarusega hellenismi altaril. Neff kopeeris agaralt oma kuulsate ajalooliste eeskujude, aga ka edukamate kaasaegsete töid ning rakendas innukalt nende võttestikku ka oma töödes. Raffael, Tizian ja Veronese on Neffi kätt vahest rohkemgi juhtinud kui ta ise. Seda ei saa Lüganuse poisile pahaks panna, sest selline oli toona üldine pruuk.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare