Lugedes kaduma läinud “Kõrboja peremees”
1922. aasta on eesti kirjanduse ajaloos eriline: Tammsaare peas oli valminud tema esimene romaan “Kõrboja peremees”. Hansenite perekond üüris suvitamiseks Eduard Virgo maamõisa Kehra lähedal Birkenruh’s. Kirjanik ei saanud seal õieti magadagi, tõusis poole öö ajal ning muudkui kirjutas, käsikirja lõpetamiseks kadus aga mõneks ajaks salapäraselt hoopiski teadmata paika.
Saanud hästi läbi komponeeritud ja intensiivse teose valmis, jäi Tammsaare huviga ootama, kuidas reageerib sellele kriitika. Paraku pidi ta varsti tunnistama, et on teose vastuvõtus pettunud. Omaaegsed kriitikud ei tajunud romaani osavalt põimitud sisemist loogikat ega noppinud üles teosesse peidetud sõnumeid. Ikka arutati vaid tegelaskujude ja külaühiskonna kujutamise tõepärasuse üle. Lugejatele aga romaan meeldis, sellest sai “rahvuslik sündmus” (nagu öeldakse ühes lugejakirjas) ning Tammsaarest üks populaarsemaid eesti autoreid.
1926. aastal ilmus “Tõde ja õiguse” I osa ja sellest suurteosest kujunes Tammsaare uurimise kese. “Kõrboja peremehe” olulisemad tõlgendused on 1979. aastal valminud romaani filmiversioon ja Endel Nirgi teoreetiline käsitlus “Kõrboja peremehest” kui Eesti esimesest tõelisest romaanist. Ühtlasi on sugenenud tunne, et krestomaatilise teose kohta ei olegi enam midagi olulist öelda. Eriti “Tõe ja õiguse” jätkuva tõlgendamise taustal.
Sümbolikeel piiblist
Parafraseerides lauset “tõlkes kaduma läinud”, tuleb tunnistada, et “Kõrboja peremees” on lugedes kaduma läinud. Lihtsustatud armastus- ja külaromaaniks, on tõlgendamata jäänud romaani sügavam metatasand. Muidugi, ka Anna ja Villu armastusloona on “Kõrboja peremees” vapustav romaan. Ning külaromaanina annab ta hea läbilõike paradoksidest kubisevast maaühiskonnast, mis ühtaegu tahab, aga ei julge moderniseeruda. Ometi ei ole “Kõrboja peremees” lihtsalt üks väike lugu Tammsaare suurte narratiivide kõrval, nagu võib lugeda romaani uustrükkide järelsõnadest.
“Kõrboja peremees” on teos, mida kannab eriti meisterlik, piiblist lähtuv sümbolikeel. Seesugusena astub romaan dialoogi ka aasta varem ilmunud apokriiva-ainelise näidendiga “Juudit”. Näiteks võib tuua kahe teose lõpud. Mõlemas on kesksel kohal laps, kellesse on koondunud teoste sõnumi tuum. “Juuditi” lõpupildis näeme ema, kes hoiab kätel oma surnud last. “Kõrboja peremees” aga lõpeb punaste marjade keskel istuva lapsega, kellest hakatakse kasvatama uut peremeest. Piiblit hästi tundev Tammsaare ei loonud juhuslikult niisugust paarislõppu. On selge, et “Juudit” kajastab vanatestamentlikku lunastuseta maailma, “Kõrboja peremees” aga uustestamentlikku maailma, mida pühitseb lunastus. Tegu ei ole “lihtsalt” teostega, vaid tammsaareliku parafraasiga Raamatute Raamatule. Kusjuures olulisem on “Kõrboja peremees”, mille algvariandi pealkirjaks oli muide kavandatud “Mets-Jeesukene”.
Asetades tegelased ja sündmused nii eesti folkloori kui ka Uue Testamendi märgisüsteemi, loob Tammsaare mitmetähendusliku ja põneva maailma, kus on veel palju avastamist.
Kirjandusõhtu
“Kõrboja peremees”
Tammsaare muuseumis
•• Täna algusega kell 16 kõnelevad romaanist Toomas Haug, Lembit Peterson ja Mirjam Hinrikus. Ühtlasi avatakse näitus (kujundaja Aadam Kaarma), mis püüab omalt poolt esitleda romaani kujundisüsteemi.
•• Vaata ka interneti lehekülge www.linnamuuseum.ee/tammsaare
