Lugu sellest, kuidas Erast Parmastost kujunes eesti rahva seenevana
Eestis on ainult üks seenevana – mükoloog Erast Parmasto. Rahva poolt armastatud seeneteadlane, kellelt iga sügise hakul uuritakse, kas tasub juba noa ja korvidega sammud metsa poole seada. Teisi temasuguse rahvapärase ametinimetusega maailmamainega tipptegijaid ju meil pole: ei ütle me ju ühegi loomauurija kohta loomavana, ükski botaanik pole taimevana, ega ole meil vastavalt teaduslikule spetsialiseerumisele ka ühtegi puu-, kala- või linnuvana. Kuigi sobilikke pretendente nendele auväärsetele tiitlitele on enam kui üks.
Aga et seenevana on Erast Parmasto ja mitte keegi muu, peavad kõik millekski täiesti iseenesestmõistetavaks. Eks tuleb see eelkõige tema loomupärasest oskusest oma teadmisi ka lihtsale inimesele huvitavalt ja arusaadavalt edasi anda. Kirgliku, kohati lausa fanaatilise huvi kõrval uuritava vastu on hea rääkimisoskuse puhul tegu teadlase ühe olulisima omadusega, millega paraku paljud neist sugugi hiilata ei saa.
Parmasto teadlaseks kujunemine ja tema teekond teadusmaailma tippu, millest raamat üksikasjalikumalt räägib, oli täis pikitud raskusi ja nõukaaegset viletsust ühes kõigi oma võludega.
Viimase puhul ei jää Parmasto autobiograafias märkimata näiteks punahulludest teadlasidioodid, kes tollasele bioloogiateadusele tervikuna sügava pitseri vajutasid.
Näiteks kord 1940. aastate lõpus väitis kogu NSVL bioloogiageenius Lõssenko, et üks liik võib hüppeliselt muutuda teiseks – näiteks nisu rukkiks. Selle peale soovitas üks tollasi Eesti esiakadeemikuid Johan Eichfeld kohe hakata meie kogenud ornitoloogidel uurima seda, kuidas mitmed linnuliigid võivad hüppeliselt, lühikese aja jooksul käoks muutuda!
Viidates tollaste dialektilise materialismi alaste teadmiste ebapiisavusele ja vajadusele Lõssenko hiilgavaid ideid põhjalikumalt analüüsida, õnnestus meie teadlastel sellise lauslolluse korraldamisest siiski kõrvale hiilida.
Kas teate, mis paneb mädanevad puud öösiti metsas hiilgama? Eks ikka tavalise külmaseene seeneniidid, teab Parmasto. Kuigi meie metsad on seda seent täis, nendib seenevana, et sellele vaatamata pole enamik jahi- ega metsameestest või matkasellidest taolist mädapuidu hiilgust näinud.
