Esimene, setu külaravitseja Darja pikk elulugu kulgeb läbi raamjutustuse, kus on vaevu märgata Mina, uurijat, kes jääb mainimata, kuid on tajutav ka teistes lugudes. Mina on kui sügavale oma uurimisobjekti sukelduv avastaja, kes aina enam oma vaatlusalustega samastub – algul ettevaatlikult, keele ja kultuuriga end eristades, lõpuks aga piiritult, ennastunustavalt huvi-allikasse sukeldudes, sellega ühte sulades ja mõistes. Jumaliku andega ravitseja Darja elu pendeldab rahutult umbuskliku külarahva julmuse ja püha sealpoolsuse nõudmiste vahel, tuues esile inimliku nõrkuse ja otsatu taastumisvõime. Lauri Sommeri kakskeelne ja -meelne stiil annab ühest küljest küll kätte selge paigutuse kuhugi hämarasse aega Setumaa metsade keskel, aga toob ka selle hinnangute ja tingimusteta läbi Darja silmade lugejani – mõistvalt, isiklikult, kaastundlikult. Setu kombed, õigeusu talitused ja rahvatarkuste müstiline võim on äkki siinsamas, 21. sajandi linnas ja sunnivad aja teisipidi liikuma.

Teine lugu, „Sisepiiril” süveneb inglise muusiku Nick Drake’i lühikesse ellu enese- ja muusika avastamisest allaandmiseni, siseilma meloodiatest vaikiva ümbruseni. Ja üksindusse. Selle loo puhul on kõige võluvam, kui veenvalt üks muusik teisest kirjutab, kuidas 60 lehekülge sõnu hakkab vibreerima, helisema. On selgelt tajutav, kuivõrd südamelähedane ja läbitunnetatud on Nick Drake’i muusika Lauri Sommerile – lausa nii palju, et ka Drake’i-kauge inimene hakkab lõpuks kuulamatagi kitarrihelisid kuulma. See on, nagu eelnev ja järgnevgi, ühest küljest sügavalt sünge lugu sisemiste deemonite võidukäigust, teisalt on selles aga hetketi helgust, lootust, unistuste heledat õrnust. Muusika muutub palveks, puhastavaks ja õnnistavaks allikaks, mis ravib, pühitseb ja õigustab. Kui setu ravitseja Darja lugu on retk kuhugi neuroosi- ja tehnikatagusesse aega, looduse, usu ja pärimuse rüppe, siis Nick Drake’i lugu kõnetab oma ausas maailmavalus ja enesekesksuses otse nüüdisaja melomaane, muusikuid, luuletajaid, rändureid ja misantroope.

Raamat kõlab kui muusika

Kolmanda, ilmselt autori jaoks keskse ja olulisima tegelasena astub esile Eesti vaimuhiiglane Uku Masing, kelle mõtetes on Sommer erilise põhjalikkuse ja tähelepanuga varemgi sorinud, neist kirjutanud ja rääkinud ning tunnustustki saanud. „Kolme yksiklase” pikim ja samal ajal lühimat ajavahet käsitlev pseudobiograafiline jutt alapealkirjaga „Hilised lemmelehed” on tajutavalt ka kõige isiklikum, filosoofilisem, luulelisem. Selle kaudu avaneb lisaks üksildusele raamatu teine suur teema – suur, võimas, kõikevallutav armastus. Sommer kirjutab Masingu küpse ea suurest armumisest hingesugulasse Leenasse, vaatleb Uku-Leena kirglikku, ebamaist suhet Masingu enda silmade kaudu, elab läbi kaotusvalu ja pettumuspiinu ning tühja uut algust. „Hilised lemmelehed” on omal moel autorianalüüsi muljet avaldav tipp, sügavaim sukeldumine kirjaniku-mõtleja murrangulisse eluhetke ja mõtteisse, mis kirjandusteadlaste jaoks on kindlasti põnev hüpotees, Masingu-huvilistele liigutav sisevaade, aga võõramatele ehk natuke isegi liiga spetsiifiline ja detailne. Masingu lugu on vaieldamatult suurejooneline ning vajalik teose kui terviku jaoks, kuna pöördub ringiga tagasi algusse, looduse, usu ja armastuse juurde. Kuid selles jääb vajaka kergest distantsist, mis lubas eelnevatel lugudel niivõrd inimlikult võluvaks ja eelarvamustevabaks saada.

Sommeri „Kolm yksiklast” on ilus üleminek luulelt proosale, sest kasutab kummagi parimaid vahendeid. Raamatust kumab spirituaalset otsingulisust, poeetilist sisekaemuslikkust ja värvilist kujundlikkust. Tööle hakkavad teised tajud – need, mis toimivad muusikat kuulates või luulet lugedes. Ja tegelikult: kuigi nii raamat kui ka käesolev mõlgutus lahutab „Kolm yksiklast” osadeks, on see üksainus lugu. Ühestainsast teemast.

„Kolm yksiklast”

Lauri Sommer

Menu kirjastus


Esmaspäeval, 15. veebruaril kell 18 esitletakse raamatut „Kolm yksiklast” Tampere majas (Jaani 4, Tartu).