Lugude jutustaja Peeter Simm jutustab loo Georg Otsast
Keeltest
Praegu tuleb filmist kindlalt kaks versiooni. Üks on see, millega me Eestis oleme harjunud – kõik inimesed räägivad selles keeles, mis on loogiline ja realistlik. Venelased omavahel vene keeles, eestlased venelastega suheldes ka vene keeles. Eestlased omavahel eesti keeles, soomlased soome keeles. Aga Venemaal on ju see traditsioon, et nemad peavad filmis kõigest kuuldes aru saama. Kui keegi on näiteks peegli peale midagi kirjutanud, siis see tuleb kursiivis subtiitrina.
Ka näitlejad olid meil erikeelsed – Nastja Makejeva näiteks, kes mängib Asta Otsa, räägib ainult vene keeles. Me tegime proovi, et õppigu repliigid selgeks eesti keeles – aga kaotused olid nii oluliselt suuremad.
Täna me just töötasime Hele Kõrega, et Asta osa dubleerida, tema puhul ei teki tõrget hääle faktuuri ja näitlejanna füüsise vahel. Hele on väga musikaalne inimene, aga ta pole kunagi dubleerinud. Huvitaval kombel pole dubleerimise juures oluline mitte eelnev kogemus, vaid rütmitunne. Muusikainimestel on see olemas: vaatab lõigu kümme korda läbi – see on nagu meloodiakatkend – ja laulab selle teises keeles järele. Temaga ei ole mingit probleemi.
Aga meil on veel Renars Kaupers. Mulle meeldis kõige rohkem, kui ta rääkis oma emakeeles, läti keeles. Aga selleks, et Marko Matvere tast aru saaks ja õiges kohas sisse oskaks tulla, rääkis ta vahepeal inglise keeles. Nii et meil ongi väike paabel nende keeltega, sellest tuleb üle saada.
Tõest ja väljamõeldisest
Meil ei ole Otsa muusikaliga kõige vähematki pistmist. Stsenaarium sai valmis kümme aastat enne, kui keegi midagi Otsa muusikalist teadis. Ma ei tea, kas seda sai üldse muusikaliks pidada. Muusika kirjutasid ju Pahmutova, Dunajevski ja Sviridov. See oli muusikaetendus. Ja žanriliselt oli ta vist burlesk.
Meil on ikka tõsine portreefilm. Hulluks teeb asja see, et kui filmi hakatakse näitama, siis suur osa nendest inimestest, kes saalis istuvad, teavad Georg Otsa palju paremini, täpsemalt ja lähemalt kui meie, kes me seda tegime.
Aga me ei seadnud endale eesmärki, et me hakkame kedagi paika panema või sˇokeerima.
Aleksandr Borodjanski, väga professionaalne ja teenekas stsenarist Venemaalt, ütles lepingu allkirjastamisel: poisid, kas te seda paberit ei teegi, et kõigi faktide tõepärasuse ja tõelevastavuse eest vastutavad stsenaristid? Neil Venemaal tehakse. Okei, kui sa ise nii arvad, siis palun, siin on paber, kirjuta! Nüüd on meil see olemas.
Mul on küll niisugune tunne, et ega me ühelegi filmis olevale persoonile ei ole liiga teinud, ei elavate ega surnute seas.
Peaosalistest
Oli küll peaosakandidaate peale Matvere, aga imelikul moel ei olnud see valik suur. Kõige alguses oli meil ettepanek – et Vene produktsiooni ja publikut intrigeerida – võtta vene näitleja. Tead, mis vene toimetaja ütles: te olete hulluks läinud, see on Eesti film!
Georg Otsa häälest
Georg Otsa hääl ei olnud võimas. Meie filmis on sellest kogu aeg juttu tema isa Karl Otsaga. Karl Ots nimetab seda lausa häälekeseks, et poiss oskab oma häälekest ilusti kasutada! Georg Ots sai väga hästi aru, et tema eesmärk ei ole panna mitte ooperiteatri lühtreid vibreerima, vaid leida muusikaga hästi inimlik side. Tema meetod oli väga huvitav, vastupidine sellele, mida näitlejakoolis õpetatakse.
Näitlejakoolis minu arvates on nii, et negatiivses tegelases – olgu ta siis Rigoletto või Othello või ükskõik milline jätis – leitakse mingi inimlik joon, mis teeb ta vaatajale lähedaseks. Aga Otsa meetod, kui hakata kuulama (ega mina ka ei ole spetsialist)… Peterburi vanaprouadele on peamine mõõdupuu Jevgeni Onegin. Ja nad ütlevad, et ületamatu Onegin on Georg Ots. Sest ta läheneb teistpidi: kuule, ma olen tegelikult samasugune jätis! Ta ei muuda ju sisuliselt midagi, ei ühtegi sõna ega silpi, aga suhtlemises vaatajaga on teine toon. Selles on ta meister.
Paatosest
Film räägib läbi aja kõige kuulsama eestlase, tegelikult kogu meie tolle põlvkonna kaasmaalaste saatusest. Needsamad stsenaristid on ju kirjutanud Valgre-filmi.
Teatrielamusest
Ma olin ise tol ajal koolipoiss ja oleks äärepealt sattunud vaatama “Võluflööti” Georg Otsaga Papageno rollis. Kuna ma õppisin hästi, siis ma pidin kuidagimoodi oma memmepojalikkuse mingite muude vägitegudega kompenseerima. Enne ooperisse minekut läksime me klassiga Kadriorgu jalutama, ma läksin eputama, ronisin tiigi jääle ja kukkusin läbi. Klassijuhataja pani mind taksosse ja viis tädi juurde sooja. Kui me bussiga tagasi sõitsime, siis pinginaaber ütles, et Ots laulis Papagenot. Minul jäi see paraku nägemata.
Riikide suhetest
Ükskõik mis suhted on praegu poliitikas Venemaaga, meie vahel (ma ise ka imestan ja koputan vastu lauda – sul on kõrvad lukus pärast) pole olnud mingit jama. Hõõrumisi enesestmõistetavalt on, aga need pole poliitilised. Produtsentidel on see rahalugemine.
Moskva fotogeenilisusest
Moskvas filmimine on peaaegu võimatu. Hinnad on seal “laes”. Päeva jooksul võttekohta vahetada ei ole võimalik. Ka kõrvalteed 50 km Moskvast kinni panna ei ole võimalik. See on lõpetatud.
Nad ise filmivad Minskis ja Kiievis, väiksemates kohtades.
Kõige hullem on see, et Moskvat ei ole enam olemas. Aitab, kui lugeja kujutab endale ette, et Tallinna kesklinnas on igal pool üleval trollibussiliinid ja reklaam – nende mahavõtmine ei ole võimalik. Hakka siis arvutis “nökerdama”. Aga arvuti, tead isegi, mis värk see on…
Nii et meil on Moskva üldplaanid, mida Rein Kotov on filminud muidugi fantastiliselt. Ta on isegi leidnud kohti, mis ei ole nii ära leierdatud. Kuigi seal on kõik ära leierdatud. Kui üle Moskva jõe Kremli poole vaadata, siis hakkab kõrvus iseenesest kõlama Tšaikovski esimene klaverikontsert. Siis on selline tunne, et nüüd peaks näitama lüpsjat, kellel on ordenitega pintsak seljas.
Tuttavatest kohtadest
Me tegime ka Hruštšovi vastuvõttu. Mulle tuli kooliajast meelde, et kuskil seal VDNH (rahvamajanduse saavutuste näitus – toim) taga oli stalinistliku arhitektuuri musternäide, restoran Zolotoi Kolos. Keegi ei osanud mulle enam juhatada, kus see on. Ma leidsin ta ise üles. Kätt südamele pannes, seal oleks hulkuvad koerad mind ära söönud. Nendes karjades on kaheksa kuni viisteist looma. Ja mitte mingid “fifid”, vaid ikka sellised hundikoerasuurused loomad. Otsisin seda restorani, keegi ei osanud öelda – see oleks nagu maa alla vajunud. Siis hakkas ühe karja juhtkoer lõrisedes minu poole tulema. Mul ei olnud isegi nuga kaasas (mis mul tavaliselt on). Mitte et see päästnud oleks. Ma sain aru, et ma ei tohi ühtegi järsku liigutust teha, eemaldusin vaikselt. Poole kilomeetri raadiuses ei olnud ühtegi inimest.
Talvine aeg, hirmus külm – kakskümmend neli kraadi – ja siis suure jalutamise peale korraga lume seest kerkib! Kasutamata, vineeriga aknad kinni löödud! Aga võimsus oli jäänud. Mingid kummalised trepid, mingisuguse Mesopotaamia arhitektuuri segu!
See oli siis ainuke koht Moskvas, kus sai tööd teha.
Moskva hingest
Tead ju vanasõna: Moskva pisaraid ei usu? Võrreldes selle ajaga, kui mina seal 30 aastat tagasi õppisin, on ta muutunud veelgi kalgimaks, veelgi arvestavamaks, veelgi enam energiat kulutavaks. Metroo kõrval elavad sõbrad ütlevad, et see linn võtab niimoodi energiat, et enne kui metroosse jõuad, oled juba väsinud. Viska või metroo kõrvale pikali.
Aga samas, kui minna Moskva konservatooriumisse ja kuulata seal head kontserti... Siis tuleb tagasi!
Mentaliteet on, tead, milles? Põlismoskvalased, need on maha rahunenud, nendega saab rääkida, aga need, kes on sinna tulnud ja tunnevad seda jäika, külma, arvestavat rehnutit… Tallinnas ma saan jalgrattaga diagonaalis läbi linna sõita ja ma saan aru, et see ongi küla.
Eks siin on ka igasugust värki. Minule näiteks Lasnamäe väga meeldib. Nagu mu sõber kirjanik Raudam ütleb: kõige parem on kirjutada Lasnamäel. Seal oled märksa enam üksi kui mingis külas. Seal sõidad rattaga läbi küla ja terve küla teab – vingerdad läbi küla!
Filmi stiilist
Mina ei ole see inimene, kes võiks öelda, kas on hea film, aga me ei seadnud endale eesmärki teha kunstfilmi, mis meeldib ainult iseendale ja mis on nii rafineeritud filmikeelega, et võiks kohe festivalile minna. See ei ole film, kus oleks festivalielemendid: peab olema üks vana mees, üks laps, üks koer (soovitavalt kolme jalaga).
Võib-olla me oskame teha ka teistsuguseid filme, aga siin me seadsime endale eesmärgi, et see peab olema konservatiivsel moel üles võetud, peaks olema kõigile arusaadav ja enamikule neist hinge minev film. Sellepärast on valitud sellised näitlejad, kes hiilgavad. Marko ja Nastja. See projekt peab hiilgama!
See, et mõiste “armastus” – mis on nii üleekspluateeritud, millega üritatakse õigustada ükskõik mida – ei oleks ühetähenduslik. Ja et tee armastusest põlgamise või vihkamiseni on olemas.
Stsenaariumist
Ma panen stsenaristid väga olulisele kohale. Nemad on selle loo välja mõelnud. Kõige alus on stsenaarium. Mulle meeldib, et need tegelased, kes on ekraanil, ei ole nii läbinähtavalt stsenaariumiõpiku klisˇeed. Script doctor’ite jutt võib olla väga õige, aga mis siis? Kui ma näen, et on onu ja tädi ja veel keegi ja see keegi tuuakse lõpuks ohvriks ning onu ja tädi saavad kokku…
Meil ei ole mingit happy end’i. Kõik, mis järgmises stseenis muutub, on ettearvamatu. Me toetume tõestisündinud asjadele, Georg Otsa elus sündinud faktidele, mis ei ole stsenaariumiõpikus kirjas.
Justkui hakkab hästi minema, siis läheb jälle halvasti. Justkui sureb ära, siis ärkab jälle ellu. Nagu Mehhiko seriaalis. Struktuurilt on ta muidugi keeruline. Eri ajad, eri tegevuskohad.
Tallinna politseist
Filmime Tallinna tänavat – vaja natsilipp üles panna. Meile helistatakse kapost ja öeldakse, et seda me täna ei filmi. Näitlejad kohale toodud, lumi kohale veetud, õhutõrjekahurid kohale tassitud… See oli veebruari alguses, kogu see jant Tõnis-
mäel oli õhus. Kardetakse provokatsiooni. Lõpuks olen ma väga tänulik kõrgele politseinikule, kes saatis mehed välja ja lõi turistid lihtsalt minema. Et nad ei ulataks seda kuskilt pildistama. Siis tegime kaks duublit ja oligi tehtud.
Aga me peame natsilippu näitama, et iga inimene aru saaks. Meie teame, aga need, kes on praegu 15–20-aastased ja raatsivad oma raha kinno viia – kas need ka teavad?
Filmi menust
Mina küll ei oska ennustada, kui palju vaatajaid tuleb. See on kõige tänamatum asi maailmas. Minu filmid on Eestis totaalselt läbi kukkunud. Välja arvatud “Arabella”.
“Kõrinil” oli Eestis nii vähe vaatajaid, et… kas seitse või üheksa tuhat. Täiesti naeruväärne. Aga Saksamaal läheb nüüd kinoekraanile.
Eneseteostusest
Aga ma vist ei tahagi teha autorifilmi. Mina olen enda jaoks kino olemuse selliselt selgeks teinud, et seda oleks inimestel huvitav vaadata. Kui ma tahan midagi muud teha, siis on mul lihtsam lõuend võtta ja see ära määrida, sest see on odavam.
Tänapäeva filmidest
Olen märganud, kuidas on muutnud filmi vastuvõtmist lõputult venivad tiitrid filmi lõpus. Vanasti oli filmil lõpp – ja see on ratsionaalselt täiesti erinev asi. Vanasti oli filmi lõpus puänt, oli see happy end või ükskõik mis kiire pimendus – saalis läks tuli põlema ja inimesed tõusid naerdes või nuttes või rääkides ja läksid saalist välja. See film elas veel minuti või kaks neis edasi. Aga praegu hajub täiesti ära. See on nagu teatrietendus ilma lõputa. Absurdne.
Tahtmistest
Ma ei oskaks filmi mitte millestki muust teha kui oma ajast ja rahvast, kelle keskel ma elan. Film “Puud olid…” meeldis mulle endale väga. Ja tead miks? Sest see, millest Mats Traat räägib, on igavene. See on selle maa needus. Me hakkame üksteise lähedust otsima alles siis, kui kõik on lõppenud, kui kõik on läbi, kui kõik on mudas.
See jääb nii, see ongi nii.
Küsisid enne, mida ma tahaksin 37 miljoni krooni eest teha. Kohe, palun, anna siia, kohe teen – eesti dramaturgia üks väheseid tippe, Tammsaare “Juudit”, kirjutatud pärast Esimest maailmasõda. Ainuke asi, et keskkonna peaks teiseks looma. Et ei oleks Piibli tolmu. See muutub kohe religioosseks! See võiks olla metsavennadraama!
Peeter Simm
•• Sündinud 24. veebruaril 1953 Kiviõlis
•• 1976 lõpetas Moskva üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi (VGIK) mängufilmide rezˇissööri eriala.
•• Alates 1977 Tallinnfilmis mängufilmide rezˇissöör
•• Teatrilavastaja ja stsenarist
•• Alates 1990. aastatest vabakutseline filmirezˇissöör
•• Filme: “Kõrini!” (2006), dokumentaalfilm “Sõda pärast sõda” (2002), dokumentaalfilm “Elu pärast maailmalõppu” (2002), “Head käed” (2001), “Aida” (1999), dokumentaalfilm “Veidike metsa poole” (1998), “Ameerika mäed” (1994), dokumentaalfilm “Balti tee” (1989), “Inimene, keda polnud” (1989), “Tants aurukatla ümber” (1989), “Puud olid…” (1981),
“Arabella, mereröövli tütar” (1980), “Ideaalmaastik”
(1979)
Teised temast
Maarja Jakobson, näitleja
•• Peeter Simm on üks kõige naljakamaid inimesi, keda olen kohanud. Oma igavese kaabu ja prillidega (piip sobiks talle ka hästi) näeb ta välja nagu tegelane mõnest oma filmist. Või mõnest Vene-aegsest lastefilmist, seal sobinuks talle näiteks laste salajase leidurist sõbra roll.
•• Peetril on alati varuks lõputu hulk lugusid, enamik neist kas ülinaljakad või ülijaburad või sootuks mõlemat. Ta armastab rääkida, alustades sageli sõnadega: “Tead, ükskord juhtus selline lugu...”, puändini jõudes (kuulajad on kõik juba kõveras) laseb ta ka ise oma müriseva naeru valla.
•• Filmi “Kõrini!” võtteperiood oli raske, vaatajaid lõpuks vähe ning kriitikud suisa kurjad. Mulle endale jäi sellest aga väga helge mälestus just sellepärast, et mul oli au ning rõõm tundma õppida Peeter Simmi.
