ESTO avapäeva hommikul ESTO keskuse avamise väljakuulutamise ajal kell kümme olid kohale saabunud vähesed inimesed, suuremad rahvamassid saabusid sinna alles kohtumisõhtu ajaks kella kuueks õhtul.

Kohtumisõhtu kujunes veidi loiuks. Inimesed liikusid ringi ja ootasid, et midagi juhtuks, aga ei juhtunud. Keegi teadis, et Eesti Majas on hoopis teine hoog sõjameeste õhtusöögil. Pealegi olevat õlle hind seal ainult 20 krooni ja mitte 42 nagu CCC-s.

Samas oli aga inimestest tulvil kirik, kus oli seetõttu lausa kuum. Muidu on ju kirik paik, kust võid ka kuumimal suvepäeval natuke jahutust otsida.

Eesti Maja keldris oli õhtul noorte disko, mis oli tehniliselt hästi korraldatud - vilkuvad helgiheitjad, äge muusika ja kunstsuits.

CCC-s avas president Lennart Meri kaubandusmessi. Pärast väsitavat päeva pidi Lennart Meri veel koondama huvi, et tund ja rohkemgi vestelda väljapanijatega ruumis, kus õhuvahetussüsteem rikkis oli.

Meri avastas Maersk Airi plakatil vea - Tallinn oli paigutatud Riia kohale! Kas selle kaardi alusel osteti ära Estonian Air? Meri võttis käärid kätte ja lõikas Tallinna nime plakatilt välja ning paigutas selle Eestisse.

"Salakõrts" asus muust festivalist kaugel ja üsna tundmatus kohas. Sinna leidsid tee küll paljud noored, kuid veidi vanemaid juhukülalisi ja uudishimulikke peaaegu ei olnudki.

Kui pühapäev oli üritusterohke, siis esmaspäev oli tõeline tööpäev - üritused ajasid teineteist taga. Rahvuskongressile, mis algas üsna igavate tegevusaruannetega, oli kogunenud paarsada inimest. Huvitavamaks läks siis, kui esinema hakkasid Aleksander Einseln, Trivimi Velliste ja Hain Rebas.

Samaaegselt algas ka turismialane seminar.

Kuhu ma esmaspäeva hommikul ei jõudnud? Noh, näiteks laevasõitudele, noorte spordiüritusele, nukuteatrisse, akadeemiliste organisatsioonide kohtumisele, kirikukongressile ja mitmele poole mujale.

Eesti Majja kogunes umbes 150 eesti-rootslast. Kuigi nad esinesid rootsi keeles, oli neid kuulama ilmunud ka hulk vaid eesti keelt valdavaid inimesi.

Pärast läksin ma edasi kaubandusseminarile "ärivõimalused Eestis", kus umbes 60 ärimeest pidas kõrgsuvisel ajal vajalikuks Toomas Käbini, Jüri Sakkeuse, Paul Gorbovsky, Viktor Siilatsi ja teiste abil tutvuda ärivõimalustega Eestis.

Hulk üritusi veel ees, pidin ma pärast seda võtma aja maha seniste muljete kirjapanekuks. Küljendaja tegi juba ületunde, kui käesolev artikkel valmis, mispärast peangi nüüd lõpetama. Aga ESTO-muljete kirjeldused jätkuvad järgmises lehenumbris.

üLO IGNATS