Luigeluust tagahoovijutud Saaremaa ooperipäevadel
Bizet’ ja Verdi kahvatuvad, kui on olemas omamaine Ülo Krigul. Olgu peale, vastupidi kahele esimesele klassikule on Krigul vägagi elus. Ent võtkem hoopis geograafiline võrrand, mis näiteks uudislugude puhul oleks umbes selline: tragöödia läheb meile seda rohkem korda, mida lähemal see toimub. Mida kaugemal midagi juhtub, seda suurem peab õnnetus paraku olema, et ületada uudise- ja puudutusekünnis. Mitte et ma tahaksin ooperit tragöödiaga võrrelda. Teisalt, enamik oopereid on traagilise sisuga. „Luigeluulinna” ohverdused võivad „La traviatale” ära teha küll. See meenutab jällegi, et teater pole sport. Ühesõnaga, halb võrdlus.
Saaremaa ooperipäevade algust on hoitud imelise ilmaga. Laevasõidul päikesega üle ujutatud mere vaatamine paneb aja seisma. Poeetilise meeleolu jaoks ei ole tarvis muud, kui lihtsalt Kuressaare poole sõitma hakata. „Luigeluulinna” kui sündmuse olulisust hakkan selgemalt tajuma, kui kohtan Kuressaare lossi ooperimaja ees tuttavat, keda varem pole ooperigurmaanluses kahtlustadagi osanud. Ta on kohale lennanud äkkotsuse peale. Sõna otseses mõttes: vaatas Tallinna-Kuressaare lennugraafikut ja ooperi alguse kellaaega ning hüppas lennukile.
Publik võtab istet ajutise ooperimaja saalis. Väljaspool seavad end sisse kümned pääsukesed, kelle spontaanse, ent jõuliselt hääleka panusega saavad inimesed peagi tutvuda.
Nüüd ajahüpe: ettekande lõpus publik seisab. Mitte selleks et põgeneda, vaid et tunnustada. Ühest küljest võiks seda kahtlemata pidada kvaliteedi näitajaks. Teisalt meenub, et olen sel suvel sattunudki peamiselt etendustele, kus publik aplodeerib püstijalu. Üldjoontes ei kahtlusta ma, et selle põhjus on teatrikvaliteedi tohutult hüppeline suurenemine, pigem ikka publiku enese... tõusmisrõõm? Mis muide tekitab survet massipsühhoosiga kaasa minna. Üks sõber teatas kunagi, et tema olevat otsustanud tõusta aplodeerides kasvõi üksi püsti, kui etendus tõesti hinge läheb. Ja kui ei lähe, mitte lasta end rahvamassist mõjutada. Mulle see mõte meeldib.
Ära ehita naist, parem tee talle maja
Pärast etendust on ilm endiselt ilus, aga sees on pisut kõhklev-kahtlev tunne. Lahkame neid kõhklusi väikese seltskonnaga ühes Kuressaare imetabases tagahoovis – sest kes see ikka paremini kritiseerida teab kui need, kes ise teha ei oska.
Tagahooviseltskond arutab nähtut ja kuuldut. Visuaalne külg, mäng ruumi, video ja valgusega avaldas muljet. Risto Joosti juhatatud Tallinna kammerorkester, Eesti filharmoonia kammerkoor ja solistid mitte ainult ei kõlanud hästi. Huvitav (tihkaks öelda, et koguni inspireeriv) oli kogu eri stiilide ja maailmade ühendamine, mis võiks ju teoreetiliselt korraliku kakofoonia moodustada.
Libreto aga tekitas nõutust – või pigem pidetust. Proloogile järgnenud laiendus ei arendanud narratiivi kuigivõrd või kui, siis hoopis vastandus sellele. Öises tagahoovis püüame lapsiku õhinaga lahti muukida, kui palju oli ooperis seda lugu, mille teadsime enne sünopsise järgi seal olevat. Või õigupoolest, mis siis ikkagi oli see lugu, mida me laval nägime?
Näiteks lauldi Kristiina Ehina sõnu: „Ära ehita naist, parem tee talle maja.” Selge pilt, endale armastust konstrueerida ei ole hea, armastada tuleb seda, kes on. Ainult et lugu paistab minevat teist liini pidi. Kui Kuuluik oletab laulus, et ehk on härra Arhitekt enesele hoopis vale armastatu leidnud, vastab Arhitekt ikka ja jälle: „There’s nothing wrong with the girl!” Ta konstrueerib naisele linnasid, mitte endale naist.
Muidugi, oleme programmeeritud lünki ise oma peas loogilise sisuga täitma. Lõpuks võiks ju terve lavastuse toetada paarile lavalt nähtavale pidepunktile ja muu iseenese peas valmis teha, aga milleks siis üleüldse libreto? Kui lavastuse lõpule jõudmine joonistub muusika, ent mitte eriti loo enese kulminatsiooni kaudu, siis õige pisut jääb kuklasse kaikuma küsimus, mille ma sõnastaksin umbes nii: „Möh?”
Etenduse ajal kippusid teisel pool ajutise saali seinu lendavad pääsukesed jõuliselt muusikasse sekkuma ja suutsid kohati vähemasti saali külgedel istujate jaoks võistelda mikrofonidesse laulvate solistidega. Oamoodi lisasid väljaspool Arhitekti ehitatud linnu vabana lendavad linnud just selle tähenduskihi, millest võis puudust tunda.
