Lavastaja kujundab ikka ootusi. Adolf Sˇapiro varasemaid lavastusi näinud inimest ootab Linnateatris üllatus. “Nii see on (kui teile nii näib)” on teater, mis on eriline, teistsugune ja ettearvamatu. Sˇapiro varasema loominguga seob ta uut lavastust peamiselt meisterlikkus.

Pirandello teatriteksti tegemises pole jälgegi vene psühholoogilisest teatrist, milles Sˇapiro ja küllap ka Linnateatri trupp tugevad on. Siin on kummaline hoogne teatrilaad, kus on palju näilist rahmeldamist. Ooperlikkust. Ja seda mitte ainult ülekantud tähenduses, osa repliike kõlabki itaalia ooperist laenatud tsitaatidena. Siin on palju tantsulaadset liikumist, kus näitlejad tormavad lavaruumis edasi-tagasi, justkui tahtes kinni püüda midagi ihaldatavat ja tähtsat.

See, mida Pirandello tükis “Nii see on (kui teile nii näib)” jahitakse, on tõde. Tõde sinjoora Frolast (Anu Lamp) ja tema väimehest sinjoore Ponzast (Elmo Nüganen). Erakliku eluviisiga musta leinariietusse riietatud linna uusasukad kannavad endas saladust, mis ei anna rahu nõunik Agazzile (Rain Simmul) ja tema naisele Amaliale (Anne Reeman). See tõejanu levib haigusena ja nakatab teisigi. Huvi sinjoora Frola ja sinjoore Ponza elu vastu haarab ka sinjoora Sirellit (Epp Eespäev) ja sinjoore Sirellit (Indrek Sammul). Isegi skeptiline vanahärra Lamberto Laudisi (Roman Baskin) ei suuda oma abstraktsete targutamistega üldist tõejanu jahutada.

Lavastus rõhutab näitemängu repliikides olevat seltskondlikku vormi. 19. sajandi kommete kohaselt käiakse visiitidel, lastakse endast teatada ja kõnetatakse üksteist aadliseltskonnalt laenatud malli järgi. Sisu poolest on tegu lihtlabase plebeiliku nuhkimise, uudishimu rahuldamisega. Ja näitemäng annab siin arenguks suure ruumi: iga uue saladuse tagant tuleb uus, suurem ja veel vastuolulisem. Pirandello maailm pole lihtne, siin on süütud ja süüdlased, vägivallatsejad ja ohvrid läbisegi ja üheskoos. Ka sinjoore Ponza ja sinjoora Frola pole ainult mingid tallekesed, nad on samahästi vaadeldavad ka kui psühhopaadid, kes ühiskonda omakorda üles keeravad.

Adolf Sˇapiro legendaarne Brechti-lavastus “Kolmanda riigi hirm ja viletsus” Riia noorsooteatris oli samamoodi rütmistatud liikumisega. Seal tammuti tuimalt rõõmsa laulu saatel jalgratta seljas, näitleja silmades natsionaalsotsialistlik optimism. Lavastuse “Nii see on (kui teile nii näib)” jagavad stseenideks liikumised-tantsud, kus väljendub kaootiline ihalus.

Piitsutab vaiksel moel

See on meeleheitlik virvarr, mis loob lavastuse läbiva kujundi, kus mõni tegelane leiab vahetevahel end hoopis teises ruumilises võtmes – mängituna nurka, kus edasiteed ei paista. Selline ruumilahenduslik teravus, mis sobis Brechti mõtestamiseks, teravdab Pirandello tekstis olevaid vastuolusid ja laseb neid paista ehk isegi ühiskonnnakriitilisemana, kui autoril algselt mõeldud. Karmimaks ja võõrandatumaks teeb lavastuse ka Elisabet Tamme võluvalt mängitud kaksikroll, mis publikuga suheldes teatriillusioonil tekkidagi ei lase.

Aga Pirandello ühiskondlik teravus võib olla tekkinud ka elust enesest. Kõige hämmastavam on Adolf Sˇapiro lavastuse puhul selle sügav haakumine praeguse Eesti ühiskonnaga. Tundub, et siin sagedasti töötav, ent ometi võõrsil elav lavastaja ei hooma mitte ainult Eesti elu olulisi poliitilisi ja vaimseid liikumisi, vaid ka paranähtusi, millega tegeleb kollane ajakirjandus.

Võrreldes Sˇapiro viimase lavastusega “Isad ja pojad”, on ta seekordne töö Linnateatris kiire, mobiilne ja värvikirev. Ent paradoksaalsel kombel oli “Isade ja poegade” staatikas ja vaikses psüholoogiliselt väljakaalutud laadis enam dramaatilist pinget. “Nii see on (kui teile nii meeldib)” ei lähe sel kombel hinge, nagu läksid Turgenevi tegelaskujud, mis olid esmapilgul kauged ja võõrad. Pirandello-lavastus on külm ja kaalutlev teos, see paneb kaasatundmise asemel pea mõtetest ragisema, ehmatab paradoksidega ja piitsutab vaiksel moel pahelist ühiskonda.

Uus Linnateatris

“Nii see on

(kui teile nii näib)”

Autor: Luigi Pirandello

••Lavastaja: Adolf Sˇapiro

••Kunstnik: Vladimir Ansˇon

••Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka

••Osades: Roman Baskin, Anu Lamp, Elmo Nüganen, Elisabet Tamm, Rain Simmul, Anne Reeman, Hele Kõre, Epp Eespäev, Indrek Sammul, Kalju Orro, Allan Noormets, Piret Kalda.

••Esietendus 11. novembril Tallinna Linnateatris.