Lumeväli hiilgab „Hukkunud alpinisti hotellis” nüüd eredamalt

 (5)
Lumeväli hiilgab „Hukkunud alpinisti hotellis” nüüd eredamalt
Kaader Filmist

Kultusfilm „Hukkunud alpinisti hotell” on teinud programmi „Eesti film 100” raames läbi digitaalse uuenduskuuri. Ja ilmub uues kuues kinos vaatajate ette.

Olgu siin mainutud, et „Hukkunud alpinisti hotell” pole kultusteos sugugi ainult Eestis. Filmi teatakse ka Venemaal ja seal on ta müügil ka DVD-na. Muide, Venemaa DVD-fännide jututubadest võib lugeda, et nad ei ole sugugi rahul koopia kvaliteediga, kus värvid on tuhmunud. Nüüd siis on nendegi jaoks valminud kirgastes värvides filmiversioon, kus mäemaastike kaunidus vaatajal hinge kinni paneb.

Õieti ongi „Hukkunud alpinisti hotelli” sünnilugu seotud Venemaaga, kuna ta aluseks on klassikuteks saanud vendade Arkadi ja Boriss Strugatski kriminaalne ulmejutustus, mille vennad ise filmistsenaariumiks tegid. Ent filmiks tegemise initsiatiiv tuli juba Eestist.

Nimelt tellis stuudio Tallinnfilm vendadelt Strugatskitelt täispika mängufilmi stsenaariumi nimega „Hukkunud alpinisti hotell”. Vendadelt Strugatskitelt Tallinnfilmi stuudiosse 15. detsembril 1976 saadetud kiri mainib filmi lavastajat Grigori Kromanovi kui inimest, kellelt kirjanikud said juhiseid ja soovitusi stsenaariumi loomiseks. See on tõend, et Kromanov oli kogu projekti käivitaja ja hing. Ilmselt on tegu materjaliga, mis on lavastajale lähedane ja oluline. Stsenaarium valmis järgmisel aastal, kuid see ei toimunud sugugi ühe hoobiga. Tallinnfilmi toimetajate kirjast Strugatskitele selgub, et Kromanov ei olnud stsenaariumi esimese variandiga rahul. Talle näiteks ei meeldinud, et stsenaariumi esimene variant pakub eellugu politseiinspektor Glebskyst, kes tehakse Teise maailmasõja vastupanuvõitluse kangelaseks.

Kromanov tegi stsenaristidele ettepaneku minna tagasi romaani juurde ja nii nagu kirjandusteos on Glebsky mina-jutustus, võiks ka filmis olla oluline osa peategelase sisemonoloogil. Nii nagu filmis see juhtubki.

Huvitavad on veel ka stiililised etteheited. „Dialoog vajab parandamist, et olla vastavuses kodanlikus ühiskonnas kehtiva suhtlemise stiiliga,” kõlab soovitus Strugatskitele. Ajaloolased on tänapäeval kirjutanud Kremli poliitikast kujundada Baltimaadest teatud sorti sovetlik vitriin, millel on omamoodi läänelik mekk juures. Küllap leiab hea tahtmise korral filmist „Hukkunud alpinisti hotell” mingeid selle poliitika projektsioone.

Olgu siin öeldud, et vendade Arkadi ja Boriss Strugatski romaan „Hukkunud alpinisti hotell” valmis kümme aastat enne filmi. Esimest korda ilmus see ajakirjas Junost aastal 1970. Eesti keeles tuli ta populaarses „Mirabilia” sarjas trükist viis aastat hiljem ja sai laialt tuntuks.

Oluline on teada, et Strugatskite loomingut uurinud vene kirjandusloolased seostavad „Hukkunud alpinisti hotelli” kriisihetkega nende loomingus. Kommunistlik võim suhtus isikuvabadusest ulmelisi mõistujutte kirjutavatesse meestesse ettevaatusega ja nende avaldamisvõimalusi piirati. Sestap kirjutasidki nad detektiivloo, mis pole nende loomingus päris tüüpiline. On andmeid, et „Hukkunud alpinisti hotell” sai innustust Friedrich Dürrenmatti detektiivromaanist „Tõotus”, mis on samuti eesti keeles ilmunud ja mis on ka filmiks tehtud.

Pearolli kaaluti Hermaküla

Avaldamisel sai romaan tsensoritelt räsida. Esialgne pealkiri „Meie huvitaval ajal” muudeti „Hukkunud alpinisti hotelliks” ja romaani poogiti sisse neonatsid, kes olid algul gangsterid. Filmis esindab kurikaelu Mikk Mikiveri mängitud Hinckus, kes on selgelt pättide esindaja. Nii et filmis pööras temaatika taas rajale, mis kirjanduse tsensori jaoks keelatuks osutus. See juhtum räägib järjekordselt Nõukogude aja kunstiga seotud keelamiste-käskimiste ebaloogilisusest ja ettearvamatusest.

Kui üldiselt olid filmitegijad pidevalt võimul hambus, siis „Hukkunud alpinisti hotell” paistab olevat teos, mis erilisi ideoloogilisi probleeme ei tekitanud. Mis ei tähenda, et sõnu peale lugeda ei tulnud. „Selgemalt on vaja ilmutada suhtumist kodanlikku moraali, seejuures sisulistes, põhimõttelistes positsioonides. Samal ajal on vaja vältida seda, et ekraanil näidatakse avalikku vulgaarsust, primitiivset jõhkrust, küünilisi väljendeid, pidades silmas, et film on adresseeritud laiale auditooriumile, sealhulgas ka noorsoole.” Selle Moskva filmiametnike läkituse, mis näitab vene ametnike oskust kindlustada end nii siit kui ka sealt, teeb huvitavaks läkituses peituv äratundmine, et materjalist võib sündida kultusteos.

Loe veel

Film on tõepoolest „lääne pahelise ühiskonna” kriitikas mõõdukas. Siia alla käib ilmselgelt vaid üks stseen, kus kena noorik Brun (Nijole Ozelyte) istub baaris, silmad marihuaanasigareti imemisest pahupidi.

Kuigi tiitritesse on filmi toimetajaks märgitud Toomas Raudam, on põhilise asjaajamise autorite ja ametimeestega selles filmis teinud Ilmar Taska. Raudam lõpetas tema töö.

1978. aasta suvel tehti „Hukkunud alpinisti” proovivõtted. Kunstinõukogule esitatud materjalidest tuleb välja, et kandidaate peamistesse rollidesse oli teisigi. Tulnukate kuritegelikke jälgi uuriva inspektor Glebsky rolli sai lätlane Uldis Pucitis, kuid tema tõsine konkurent oli veel Evald Hermaküla. Veel prooviti Glebsky rolli Mikk Mikiveri ja Aarne Üksküla. Üksküla luges peale Glebsky teksti. Mikk Mikiverile läinud Hinckuse rollile kandideeris ka Kalju Komissarov.

Lõpuks said filmi kaunitaride Bruni ja proua Mosese rollid endale leedu diivad. Irena Kriauzaitele saanud proua Mosese rolli puhul oli talle tõsine konkurent meie filmidiiva Eve Kivi, keda filmilavastaja Jüri Müür kiitis Tallinnfilmi kunstinõukogus „automaadi reaktsiooni” eest, mis sobivat sellesse roboti rolli.

Proovivõtteid ei tehtud koera osatäitjale ja neid on filmis mitu. Eestis mängisid mõnusat bernhardiini koerad nimega Murjam ja Lars. Hiljem võtete ajal laenati Alma-Atast sinna rolli loom nimega Antei.

Eesti, läti ja leedu näitlejatest koondmeeskond töötas ladusalt. Lätlased-leedulased rääkisid oma teksti vene keeles, mida võivad kinnitada inimesed, kes oskavad sõnu huulte pealt lugeda. Siiski tehti hiljem Lenfilmis venekeelne dublaaž, kuhu kutsuti teksti peale lugema parimad vene näitlejad.

1978. aasta suviste proovivõtete ajal käis paberitest läbi, et põhilise tulnuka, härra Mosese rolli saab hoopis Jüri Järvet, kes tegelikult mängis filmis hotelli majaperemeest. Kolleegid mäletavad Grigori Kromanovi loomingulist isiksust üldse kui suurt kõhklejat. Ta kaalus pikalt ja pidevalt igasuguseid variante, et leida parim lahendus.

1978. aasta suvel oli olemas vähemalt mingi selgus filmi visuaalse vormi otsingutes. Operaator Jüri Sillart ja kunstnik Tõnu Virve väidavad mõlemad kunstinõukogus, et nende töö aluseks on hüperrealism. Vähe on olnud juttu veel ühest võttegrupi tegelasest. Nimelt on filmi kostüümid disaininud noor Vjatšeslav Zaitsev, kellest on saanud Venemaa moekeiser.

Et filmis on mõjuvad visuaalsed lahendused, seda kinnitab filmi auhindamine. Nimelt võitis „Hukkunud alpinisti hotell” 1979. aastal festivalil Triestes Hõbedase Asteroidi auhinna – seega siis tuli teiseks.

Episoodis, mis kannab pealkirja „Ball”, seadis tantsud Olafi rolli mänginud Tiit Härm.

Võtted algasid 5. septembril 1978. „Alpi mäed” aga võeti üles detsembris-jaanuaris ja see toimus Kasahstanis. Võttekohaks oli spordibaas mägedes, mis asus rohkem kui kakskümmend kilomeetrit Alma-Ata kesklinnast. Ent tegu on tõesti kõrg-mäestikuga, räägib seegi, et võttele läinutele tehti arstlik läbivaatus. Arst oli ka kogu aeg võtete ajal saadaval. Ning lisaks lepingutesse kirjutatud arvudele maksti töö eest kõrgmäestiku lisatasu 20 protsendi ulatuses.

Suusakuurort Tšimbulak toimib praegugi ja põhimõtteliselt on täiesti võimalik minna suusatama „Hukkunud alpinisti hotelli” radadele. Huvitav on see, et suusakuurordi veebisaidil ei mainita filmi kordagi.

Eestis hakati filmi kinodes näitama augustis 1979.

Kas filmist sai piraatide ohver?

•• Venemaal on „Hukkunud alpinisti hotelli” DVD-plaati võimalik osta Ozon.ru internetikaubamajas. Filmi autoriõiguste osas tekib piraatluse kahtlus.

••  „Tallinnfilm on läbirääkimiste lõpusirgel firmaga, kes “Hukkunud alpinisti hotelli” DVD-plaati Venemaal müüb,” ütleb asja kohta filmi leviõiguste omaniku Tallinnfilmi juhataja Margit Vremmert. „Mõlemal poolel on huvi leping sõlmida. Enne lepingu allakirjastamist meie filmide DVD-sid müüa ei tohiks.” Ent kuna plaat on juba mõnda aega müügis olnud, tekib kahtlus, et filmi autoriõigusi on Venemaa juriidilises džunglis kaaperdatud. Vähemalt saavad need äriasjad tagantjärele õiendatud.

•• Teost tutvustatakse Venemaal ülivõrdes: „See on film-mõistatus, film-sfinks, film-väljakutse. Hämmastav fantastiline-müstiline atmosfäär, mis haarab vaataja saladuslikku maailma. Võimas ja huvitav tuntud Eesti helilooja Sven Grünbergi saundtrek.”

•• Eesti filmifännid saavad osta restaureeritud filmi DVD-d järg-misel aastal.

Loos on kasutatud Tallinnfilmi „Hukkunud alpinisti hotelli” materjale, mis asuvad riigiarhiivis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare