“Lumivalgeke” – lastel nüüd päris oma ballett
Lastele suunatud tantsutükke pole Estonias kaua tehtud ja “Pähklipureja” on kavas vaid jõulude ajal. 2004. aastal Ungari riigiooperis esietendunud “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” sündis kolme ungari kunstniku, koreograaf Gyula Harangozó, stsenograaf Kentauri ja helilooja Tibor Kocsáki koostöös.
Teisipäeva õhtul mängiti tükk esimest korda otsast lõpuni läbi. Maja on esietenduse-eelsetest askeldustest tulvil. Luuad seisavad nurgas, lavale kantakse suur pliit, uhke maalitud loss võttis kuju mägede ja metsa taustal, mis nagu kiuste viisid mõtted Transilvaania maastikule.
Kontrast tööde asjalikkuse ja kõrgtehnoloogilisuse ning arhailisuse vahel laval on kummastav. Et tulemus mõjuks loomingulise ja spontaansena, peab laitmatult töötama tohutu masinavärk. “Sõitke trepiga sisse, palun,” ütleb saalist üle raadiosaatja etenduse juht Jüri Kruus. Toimuvale on refrääniks põrandalapiga tädi, sest mõned vanad töövõtted pidavat ikkagi paremini toimima kui uued.
Stiiliks neoklassika
Dekoratsioone hakati maalima juba suvel. Muusikateatris on lavastuste ettevalmistamise aeg pikem kui sõnateatris. “Ressursse kulub rohkem juba seepärast, et kui mõne näidendi saab tuua lavale ka viie osatäitjaga, siis meil on koor või kordeballett: kui nendel on mitu ülesastumist eri rõivastuses, võib ühes etenduses olla 200 kostüümi,” selgitab rahvusooperi nõunik Eero Raun.
Tänu sügavamale lavale saab võlumaailm komplekssem. Ruumilisuse annab dekoratsioonidele valguskunstnik. Eri valgusrežiime on etenduse jooksul kümneid. Siinsed dekoratsioonid ja kostüümid on valmistatud ungarlaste jooniste järgi ja kohandatud meie teatri väiksemale lavale. Ka grimmi ei tehtud nii intensiivset kui originaallavastuses, sest distants publikuga on väiksem ja mulje peab jääma loomulik.
Saginat jälgib ka Estonia koreograaf Marina Kesler: “Meil pole varem olnud nii rekvisiidirohket balletilavastust. Töö rekvisiidiga, kiire reageerimine täpselt muusikas oli tantsijatele omaette kool. Muinasjutt ei saa olla väga modernne. Siingi tantsitakse varvaskingades, aga mõned detailid, breiktantsust või kabareest tuttavad võtted, teevad stiilist neoklassika. Karmi tööharjumusega vene kool, mida Tallinnaski õpetatakse, on Euroopas väga hinnas.”
Lumivalgekese rollis on Eve Andre või Heidi Kopti. Võõrasemal on kaks osatäitjat: Kaja Kreitzberg või Urve-Ly Voogand, nõida kehastab aga meestantsija: Anatoli Arhangelski või Vitali Nikolajev. Kõige keerulisem partii on Ninatargal, kes peab valdama nii balletitehnikat kui ka akrobaatikatrikke. Teda tantsib Daniel Kirspuu või “kadunud poeg” Sergei Upkin, kes pärast kaht aastat Berliini riiklikus balletis on koduteatris tagasi. “Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” on lastele heaks esimeseks kokkupuuteks teatriga. Harangozó on lavastuse teinud parasjagu tiheda, et laste tähelepanu ei hajuks. Talle on oluline, et balletis saaks lisaks tantsutehnika demonstreerimisele ka näidelda. Lavastuses on ohtralt tihedaid ja lennukaid grupistseene.
Joonistab konfliktid välja
Et koreograaf leiab endale helilooja, kes tema juhiste järgi balletile muusika kirjutab, on suur õnn. Nii saavad kunstilised taotlused kõige paremini realiseeruda ja seda on ka tunda. On omaette kunst jagada muinasjutt soolodeks, ansambliteks ja massistseenideks ning säilitada narratiiv ilma tekstita. Tegelaste ilmumise järjekord on Harangozól kohati teine kui raamatus, et konfliktid paremini välja joonistuksid.
Harangozól on kombeks viimse detailini läbi lavastada kõik, millele ta oma nime alla kirjutab.
“Lumivalgeke”
•• Koreograaf ja lavastaja: Gyula Harangozó (Viini riigiooper), helilooja: Tibor Kocsák (Ungari)
•• Lumivalgeke: Eve Andre või Heidi Kopti; Võõrasema: Kaja Kreitzberg või Urve-Ly Voogand; Prints: Vladimir Arhangelski, Gena Germanovich, Artjom Maksakov ja Aleksandr Prigorovski
•• Esietendus on 1. veebruaril Estonias
