Sestpeale ei jätku kolme poisi elu enam endistviisi. 25 aastat hiljem kohtuvad sõbrad uuesti ja taas tumedatel asjaoludel – Jimmy 19-aastane tütar on tapetud ning politseinik Sean peab leidma mõrvari enne kui Jimmy, kes on tõotanud ise õigust mõista. Samal ööl jõuab Dave koju, kätel kellegi teise veri...

“Saladuste jõe” peategelased tuletavad meelde Eastwoodi ühe tuntuma filmi “Head, halvad ja inetud” pealkirja – edukas uurija Sean (Kevin Bacon), vangist läbi käinud karmikäeline Jimmy (Sean Penn) ning lapsepõlve hingetraumast muserdatud Dave (Tim Robbins). Samas hägustab Eastwood talle omaselt piiri inimese ja ta tegude vahel. “Head” teevad nii mõndagi taunitavat, samas kui “paha poiss” Jimmy hoiab kolmest peategelasest selgelt kõige enam au sees perekondlikke väärtusi. Seejuures seob kolme meest küll erineval tasandil, kuid üldjoontes siiski ühine tunne pattulangemisest.

Tuntud temaatika

Põnevus on siin teisejärguline, esiplaanil on tegelaste suutlikkus endasse vaadata. Omal moel päästab see ka filmi, sest “Saladuste jõe” suurim miinus ongi just tuhandeid kordi läbinämmutatud temaatika. Raske on öelda midagi uut, kui sündmuseks on salapärane mõrv kitsas kogukonnas.

Eastwood meelitab siiski olukorrast välja parima. Tegevus toimub Bostonis, ent lavastaja viib vaataja tabavate detailidega – kümned viskipudelid köögikapis, seintelt kooruv värv, pisike nurgapood – otsekui suurlinna eest nurka peitu pugenud omaette maailma. Atmosfääri loomine on Eastwoodil seekord hästi õnnestunud.

Õhus rippuvat ängi on tunda kogu filmi jooksul. Esmapilgul väljendub rusutus kõige enam Dave’is. Pealtnäha täismehena kadus õige Dave igavikku sel saatuslikul hetkel, kui ta 25 aastat tagasi võõrasse autosse istus. Emotsionaalselt ongi Dave otsekui varjusurmas ja tema murdumine on üks filmi mõjuvamaid hetki.

Sean Penni Jimmy on vahest filmi kõige mitmepalgelisem karakter. Ühel hetkel valib ta tütrele hauakivi, et järgmisel momendil alluvatele karme käske jagada. Jimmyt vaevav dilemma on taaskord põhjustatud minevikust – ühelt poolt soov olla hea isa ja abikaasa, teisalt vangla-aastatest külge jäänud veendumus, et lootma peab vaid iseendale. Tegu on omalaadse lõhestumisega – hea hingega mees on omal ajal ümber tõmmanud kesta, millest enam välja murda ei suuda.

Minevik ei unusta meid

Vaatamata Penni ja Robbinsi säravatele osatäitmistele on filmi olulisim tegelane hoopis Dave’i naine Celeste (Marcia Gay Harden). Hirmunud, ent siiski jäägitult armastava naisena suudab ta läbi vaikimise öelda rohkem kui teised tuhande sõnaga. Celeste kannab endas kogu filmi läbivat eelaimust, et mineviku patte ei saa igaveseks “matta saladuste jõkke”.

Film ei loe moraali, kuid õiglus valitseb paradoksaalsel moel viimaks siiski. Eastwood juhib vaataja äratundmiseni, et kord juhtunu mõjutab inimest ta enda tahtest sõltumata elu lõpuni. Ehk nagu ütleb üks teine suurepärane film – me võime küll unustada mineviku, ent minevik ei unusta meid...