”Lurjus” veereb piljardikuulina
Nabokovi aadlike mängud ei tule Tallinna kesklinnas kuidagi välja
Armastuskolmnurga duelli lahendus eeldanuks filmi, kus selge tegu ja selged meestevahelised sotid, ent Valentin Kuigi Nabokovi-aineline film ”Lurjus” põikleb vinduva tragikoomikaga tegevusetusesse. Filmi peategelase Henrik Timmeri juhuslikult ja spontaanselt abielurikkuja pihta heidetud kinnas omandab saatusliku tähenduse intriigi käivitajana – vene aadli päritolu tõsine mees Sobolev otsustab duelli käima lükata.
“Kas sa oled mees või ei ole,” küsib Vello Jansoni poolt optimistlikuks ja teotahteliseks meheks mängitud Sobolev. Leebel ja alistuval Hendrik Timmeril (Taavi Eelmaa) ei jää muud üle, kui minna aadlike maailma mänguga kaasa.
Armastuskolmnurk ise on pigem armastuskolmnurga paroodia. Kuik on lahendanud asja ilma eriliste kirgedeta. Kõik kolm noort inimest, nii Henrik Timmer kui ka Elina Reinoldi Evelin Timmer ja Andres Puustusmaa Berg on pigem inimesed, kes annavad järele meeleoludele ja lasevad end kaasa viia võimalustel.
Nad on moodsad inimesed, kes ei otsusta midagi, neil puudub isegi tahe seda teha. Kolm noort tutvuvad piljardit mängides. Mäng, kus õrna löögiga suunatakse veerevad piljardikuulid täpselt auku, on õnnestunud kujund iseloomustamaks ka filmi kui tervikut.
Eestisse üle kantud Nabokovi tegelane Henrik Timmer meenutab hoopis Kafka Jozef K-d. Ta on mängitud ühiskonnamasina bürokraadiks, kelle oma mina jääbki terve filmi jooksul peitu. PõhisüÏeega lõdvalt seotud liin pensioniameti külastajaga, keda mängib stiilselt Ago Roo, on pigem aega ja olusid iseloomustav liin kui asjade käiku taganttõukav sündmuste rida.
Armastuskolmnurga noored ja kenad tahtejõuetud inimesed on paraku vähem huvitavad kui intriigi algatajad ja innustajad vene aadlik Sobolev ning Henrik Timmeri onupoeg Eiche, keda mängib Arvo Kukumägi. Nemad on filmi teravad karakterid ilma eesti filmidele omase teatraalsuseta. Nendega seotud tegevuserikkam osa filmist on haaravam ja huvitavam.
Meelde jääb samuti Timmeri käik relvapoodi, kus Tõnis Mägi mängitud kaupmees asjalikult seletab hea käsirelva sobivust käega. Filmis on piisavalt ka action-elemente, kuid need on juhuslikud.
Duelli ei tule ja noorte inimeste asi suubub eikuhugi. See on tulemus, mida justkui oligi oodata.
Filmi lõppedes kerkib küsimus, kas Nabokovi novelli sündmuste rida pole liiga napp täispika filmi täitmiseks. Tragikoomiline duell tahtejõuetute tegelastega mõjub kaasaegselt ja veenvalt, kuid ometi napib teravust, tunnete tugevust.
Nabokovi lugu Tallinna kesklinnas jääb kauniks, jahedaks ja kaugeks. Nagu täpselt sihitud piljardikuuli vääramatu veeremine mööda etteantud rada.
