Lusikaga silmamunasid koukima: tere tulemast, Islandi kriminull!
Islandil tapetakse Saksamaalt pärit välistudeng. Nõiakunstist huvitunud nooruk kägistatakse, seejärel kougitakse välja tema silmamunad ning lõigatakse rinnale müstiline nõiamärk. Mõrva asuvad lahendama Saksa uurija Matthew ja Islandi üksikema Thora, taustaks kaamoses Island ja noorukite võikad mängud. Islandi krimikirjaniku Yrsa Sigurdardottiri eesti keeles äsja ilmunud esikromaani „Kolmas märk” võiks ennekõike lugeda Skandinaavia kriminullide austajad. Selle tunnusmärkideks on erakordselt jäledal moel elu kaotanud laibad, sünge olustik, perfektselt esitatud karakterid ning heaoluühiskonna sotsiaalkriitika. Ideaalsel juhul peaks Skandinaavia kriminaalromaani läbi lugenud inimesel tekkima korralikult läbi raputatud tunne, soovitatavalt koos külma klombiga kusagil kurgu piirkonnas ja veendumusega, et naabrimees on tõenäoliselt mingit masti salapervert.
Skandinaavia kriminullide kõrgliigaga võrreldes jookseb Yrsa Sigurdardottiri romaan lati – mille on kõrgele seadnud näiteks Henning Mankell, Håkan Nesser ja Stieg Larsson – alt läbi. Sotsiaalkriitikat „Kolmandast märgist” ei leia ja soovida jätab ka karakterite kujutus: nii Thora kui ka Matthew mõjuvad pabernukuna. Tekst on stiililt iseloomutu, kuid õnneks edeneb lugedes lobedasti, ehkki peategelaste humoorikana kavandatud dialoogid mõjuvad pigem kohmakana, mistõttu raamat ei suuda kuidagi konkureerida ei Henning Mankelli, Håkan Nesseri ega teiste eespool mainitutega.
Ajalugu toestab
Eelnev kriitika ei tähenda sugugi, et raamat pole põnev: autor on osanud oma tegelikult kesk-pärase kriminaalromaani taustaks jutustada huvitavaid detaile Islandi nõiajahtide ajaloost. Kes (Islandi) ajaloo sellest tahust enne midagi ei teadnud, saab igal juhul veidi targemaks ja parimal juhul läheb huvitatuna arvuti manu ning uurib ise edasi. Ja veel üks plusspunkt – erinevalt suuremast osast tänapäeva Eestis ilmuvatest raamatutest on „Kolmandas märgis” taas-elustatud nõukogudeaegne tava ehk joonealused märkused, mis selgitavad lugejale keerulisemaid märksõnu või nimesid.
