Samas kuluaarides arutatakse tõsiselt võimalikke nimesid ja tõdetakse, et keskealiste põlvkond kirikuõpetajate seas on väiksevõitu, mistõttu valik pole suur.

“10–15 aasta pärast, kui praegused nooremad õpetajad peapiiskopile piisavasse ikka jõuavad, on valik juba hoopis suurem,” lausus Saarte praost Veiko Vihuri. “Noori õpetajaid on kirikusse palju juurde tulnud,” lisas Vihuri, kes oma 36 eluaastaga kuulub veel noorte hulka.

Esimene eelistus – Einar Soone

Kui piiskop Einar Soone oleks nõus novembris toimuval kirikukogul kandideerima, saaks temast suure tõenäosusega ka uus peapiiskop, ütlevad paljud kirikuga seotud inimesed. 12 aastat on Soone olnud piiskop ehk peapiiskopi abi ja kümme aastat tagasi kandideeris ta Jaan Kiiviti vastu peapiiskopiks. Toona jagunes kirik suuresti just Kiiviti ja Soone pooldajate vahel ning Soone kaotas napilt mõne häälega.

Tänaseks on veelahe kahe mehe vahel taandunud ning kuluaarides teatakse, et Kiivit näeks meeleldi, et 57-aastasest Soonest saaks tema mantlipärija.

Nädal tagasi lausus Soone praostidest ja assessoritest ehk kirikuvalitsuse liikmetest koosnevas piiskoplikus nõukogus, et tal on põhjused, miks ta ei kandideeri. Samas ütles Soone sel nädalal Eesti Päevalehele, et ta võib asja kaaluda, kui piiskoppide tööülesanded saavad uue sisu hiljemalt juuliks vastu võetava põhikirjaga. Praegu on peapiiskop ilmalikus mõttes korraga nii president, peaminister kui ka riigikogu spiiker.

Uuendatud põhikirja eelnõu järgi peapiiskopi ülesanded põhimõtteliselt ei muutuks, kuid parandusettepanekutes, mille esitasid Kiivit ja Soone, nähakse ette majandusliku ja vaimuliku töö lahutamine ning peapiiskopile eelkõige kiriku vaimuliku liidri rolli jätmine. See muudatus avaks Soonele võimaluse siiski kandideerida.

“Peapiiskopi koormus on liiga suur ja arstid ütlevad, et ma ei tohiks seda enda kanda võtta,” ütles piiskopi ameti kõrval ka Eesti suurima, Tallinna Kaarli koguduse õpetaja tööd tegev Soone.

“Enne peame uue põhikirja vastu võtma, kui kandidaatidest rääkima hakata, sest uus peapiiskop peab uue põhikirja järgi tööle hakkama,” ütles Pädam.

Kiivitit peetakse juhiks, kes kipub ise kõike tegema, kuigi võiks paljusid ülesandeid ka praeguse põhikirja järgi teistele jagada. Soonet seevastu peetakse paremaks meeskonnaga töötajaks ja see omadus võiks kirikus mõndagi muuta.

Soone oli üks neist, kes 1990. aastate teisel poolel toetas mõtet, et Eestis võiks ühe piiskopi ehk peapiiskopi abilise kõrval neid veelgi olla, kas siis piirkondlike piiskopkondade järgi või ülesandeid valdkondade kaupa jagades. Seda ideed peab ta praegugi kaalumist väärivaks, kuid kindlasti ei jõua aprilli lõpus kogunev kirikukogu nii põhimõttelise muudatusega põhikirja vastu võtta. Kirikus ei otsustata asju kiirkorras, vaid pikalt kaaludes.

Kas Andres Põder või Tiit Talumäe?

Pädami sõnul on signaale, et Haapsalu või Pärnu sinoditelt võivad esimesed kandidaadid tulla. Sellega viitas ta kahele praostile-assessorile, kellest Soone järel tõsisemalt kõneldakse: Andres Põder Pärnust ja Tiit Salumäe Haapsalust.

Kuluaarides väidetult ei pruugita Põtra ja Salumäed siiski ametlikult veel esitada, vaid pigem passitakse. Mitmedki armastavad tsiteerida Tiit Salumäe ütlust: peapiiskopiks ei kandideerita, vaid sellesse ametisse kutsutakse. Seda mõtet ümber öeldes tähendab, et avalikku valimisvõitlust ei pruugigi tulla, vaid kõik lepitakse kuluaarides enne kirikukogu kokku.

Võimalike kandidaatidena nimetatakse pea kõiki assessoreid ehk kirikuvalitsuse seitset liiget ja lisaks on nimetatud ka Ida-Harju praosti Jüri Vallsalu. Kuna kandidaate saavad lisaks sinoditele esitada ka vähemalt kümme kirikukogu (nagu riigikogu, mis koguneb vaid paar-kolm korda aastas) liiget 61-st, siis arvatakse, et viimased kandidaadid võivad selguda alles kirikukogul.

Kuluaarides nimetatakse siiski põhikandidaatideks Salumäed ja Põtra. Kui neile lisandub veel keegi kolmas, siis võib üks neist teise kasuks loobuda, et hääli mitte killustada.

Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi abiesimeest Põtra tuntakse kirikus otsekohese ütlemisega mehena, kes aga kipub töid iseenda kanda võtma nagu praegunegi peapiiskop.

Kirikuvalitsuse liige Salumäe aga paistab silma võimeka administraatorina, kes jõuab ise palju ja suudab kaastöölistele alati rohkesti ülesandeid jagada. Kuna nn Salumäe-dünastia on kirikus hetkel ilmselt suuremaid, siis mõnigi võib karta, et koos Tiit Salumäega astuvad teisedki selle suure kirikuperekonna liikmed olulistesse ametitesse.

Väga selgeid ja võrdselt suuri leere kirikus praegu ei olevat ning Põtra ja Salumäed, Soonest rääkimata, peetakse üsna ühesuguse toetajaskonnaga kandidaatideks. Teatav veelahe võib minna skandinaavialikuma-katoliiklikuma Põhja-ja Lääne-Eesti kiriku ning alalhoidlikuma saksaliku luterluse põhimõtteid pidava Lõuna-Eesti kiriku vahel.

Erilist vastasseisu pole ka noorte ja vanade õpetajate vahel, kuna noori leidub ligi 200 õpetaja seas juba väga palju ning päris vanad on jäänud pensionile.

Eesti Päevalehe küsimustele vastasid kirikuvalitsuse liikmed, assessorid Tiit Salumäe, Arne Hiob, Andres Põder ja Joel Luhamets. Neist kõigist võiks sel sügisel või ka aastate pärast, järgmiste valimiste järel peapiiskop saada.

Millisena näete kiriku (EELK) rolli Eesti ühiskonnas? Kas kirik peaks sagedamini ühiskonna valupunktide teemal oma seisukohta väljendama?

Arne Hiob (A.H): Minu arvates ei ole kirikul tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas võimalik eriti palju kaasa rääkida. Kes teda kuulaks? Kes tahaks elada nn traditsiooniliste väärtuste järgi? Loomulikult tuleb liituda nendega, kes destruktiivsetele tendentsidele ühiskonnas (või indiviidide elus) soovivad vastu seista.

Tiit Salumäe (T.S): Kirik töötab järjepidevalt oma meetoditega ning avalikud pöödumised ja deklaratsioonid on ainult üks tahk selles, kuidas kirik ühiskonna valupunktidele reageerib. Meie kirikus toimub igal aastal 15 000 jumalateenistust, millest võtab igal nädalal osa 7000 – 10 000 inimest. Kahjuks ei ole seda just väga palju – kiriku liikmeid on paarsada tuhat. Vähe on kasu sellest, kui ühiskonna valupunktides oma seisukohta väljendada, kirikul on pakkuda ajastute proovidele vastu pidanud tunnistus ja sellega koos käiv elu.

Andres Põder (A.P): Kirik peab ühiskonnas väga selgelt täitma talle Kristuse antud misjonaarset ülesannet, samas töötama selles suunas, et olla võimalikult rohkem rahva usulise eneseteadvuse ja -teostuse väljendajaks. Loomulikult on kiriku seisukohavõtud ühiskonna valupunktide suhtes vajalikud ja neid peaks olema rohkem. Tähtsam on siiski, et kirik oma igapäevase kuulutustegevusega innustaks ja motiveeriks inimesi kristlikult mõtlema ja tegutsema.

Joel Luhamets (J.L): Kirik võtab pidevalt avalikult sõna. Eestis on 165 kogudust ja palju kuulutuspunkte. Igas neist peetakse igal nädalal jumalateenistusi ja nende eel helistatakse kelli. Üksikutes küsimustes on raske seisukohta võtta, kui terviksüsteem on vildak. Näiteks surmanuhtlusest on keeruline rääkida, kui ei olda valmis laste kasvatusest rääkima. Kirik saab sõna võtta kristlikus ühiskonnas, kus asju mõistetakse ühtemoodi ja üksikuid asju tuleb parandada.

Mis oleksid uue kirikupea peamised ülesanded järgmisel viiel-kümnel aastal? Kiriklikke suurpühasid tähistatakse küll riigijuhtide osavõtul, kuid samas näitavad uuringud, et usuleigus pigem kasvab kui väheneb.

A.H: Uue kirikupea ülesandeks on kirikliku elu ja mõtteviisi uuendamine ning kiriku struktuuri ja tegelikkuse vastavusse viimine. Praegu on struktuur liiga suur ja selle põhjuseks on see, et 1990. aastate algul loodeti, et inimesed kirikusse tagasi tulevad, kuid see jäi toimumata. Seni on kirik tahtnud (enamasti teadmatult) inimesi minevikku tagasi kutsuda, millega loomulikult inimesed ei saa nõustuda.

T.S: Uus kirikupea saab jätkata seda, mida on eelkäijad teinud. Piiskop on sildade ehitaja ja tema ülesanne on ühendada kirikut ja tagada õpetuslik puhtus. Küllaltki tähtis on, et kirik tuleks lõpuks välja getost, mis on raske minevikupärand, ja asuks tegelikult rahva keskele. Eesti oludes on tähtis ülesanne maakogudustele rohkem tähelepanu pöörata ja otsida lahendust süveneva tallinnaseerumise vastu.

A.P: Isiklikult näen vajadust pöörata rohkem tähelepanu sellele, et viia kiriku töövormid paremasse kooskõlla uuenenud ja uueneva Eesti ühiskonnaga. Kristuse eeskujul täidab kirik ühiskonnas teenivat ja kaasvastutavat rolli, vajades selleks ühiskonna mõistmist ja tuge. Olen seda meelt, et usk pole kuhugi kadunud, see on ajaloolistel põhjustel omandanud teised, ilmalikud vormid. Kiriku ülesanne on aidata inimesi iseennast ja oma rahvast taas kristlikuna ära tunda.

J.L: Kiriku juhi ülesanne on kirikut hoida ja juhtida kõige kesksemate asjade (Jeesuse Kristuse) juurde. See on kiriku rikkus ja vara, mida saab teistele jagada.

Kas olete kohustusliku usuõpetuse poolt või vastu?

Sellele küsimusele vastasid kõik neli meest sisuliselt ühtemoodi: usu-, täpsemalt usundiõpetus peaks olema üldhariduskooli õppekava lahutamatu osa ja kõigis koolides peaks see järgima ühesugust õppekava (kindlasti mitte kitsa, luterliku vaatenurga järgi).

Kas abort peaks Eestis olema keelatud või mitte?

Sellelegi küsimusele vastasid kõik ühtemoodi: abort peaks olema keelatud, välja arvatud meditsiinilistel näidustustel. Kõik möönavad sedagi, et lihtsalt keelustamisega ei saavuta midagi, vaid see eeldab pikaajalist arusaamade muutumist.

Kas riigieelarvest võiks usuorganisatsioone rahaliselt toetada?

Selleski küsimuses olid pastorid ühte meelt: usuorganisatsioonid on riigi ees nagu kõik teisedki organisatsioonid ja eluvaldkonnad, nagu haridus, sport ja kultuur, mida riik iseenesestmõistetavalt toetab, kuigi kõik maksumaksjad ei kasuta ka kõiki neid valdkondi. EELK finantseerib oma tegevust täies mahus ise (v.a riigi osaline toetus muinsusväärtustest kirikuvarade korrashoiuks), aga samas on eriti väikeste maakoguduste roll regionaalpoliitiliselt suure tähtsusega.