Luterlased nõuavad 2-miljardilist kinki
See on üsna mõistetav – plaanile on vastu nii praegune valdaja Kunstimuuseum, Tallinna linn kui ka muinsuskaitsjad ning tegu on üsna teravaid vaidlusi tekitava küsimusega. Tagastamise põhjendamine on keeruline, kuna pärast 1944. aasta pommitamist ehitati 90-protsendiliselt hävinud kirik peaaegu nullist üles ning seda muuseumi-kontserdisaali funktsioone silmas pidades. Tagastada saab aga siis, kui taastatud on 75% või vähem.
Lisaks väidavad vastalised, et Niguliste kogudus likvideeriti pärast seda, kui baltisakslased 1939. aastal Hitleri kutsel Saksamaale sõitsid. Nii nagu polekski kellelegi tagastada.
Kontserdid ja muuseum jätkaks
Pooldajad ütlevad, et kirikusse tuleb kirik tagasi tuua. Mis on samuti mõistetav. Midagi sellist ütles sel nädalal ka peaminister Juhan Parts.
Pühavaimu kiriku praost Gustav Piir, kes kuulus valitsuse Nigulistega tegelemiseks moodustatud töörühma, on kindel, et Niguliste peaks kuuluma kirikule.
Ent siinjuures ei saa rääkimata jätta rahast. “Kõik kunstiteosed, mis seal on, ei kuulu samuti tegelikult riigile,” märkis Piir.
Kunstivarade praeguse haldaja, Kunstimuuseumi direktorile Marika Valgule selline jutt ei meeldi. “Alguses rääkisid nad ainult kirikuhoonest, nüüd ka vallasvarast. See on täiesti uus asi,” ütles Valk.
2000. aastal hindas rahvusvaheline ekspertgrupp Niguliste kunstiaarete väärtuseks kaks miljardit krooni. Seega on tegu väga suure kingitusega, juhul kui valitsus otsustab ka kõik varad EELK-le anda. Avaldused selleks on Piiri sõnul sisse antud.
Kirikus olevatest kunstiväärtustest rääkides ei saa üle ega ümber kuulsast Bernt Notke maalist “Surmatants”, mida kirik samuti tahab. Juba ainuüksi sellest 15. sajandil valminud maalist piisab turistide hordide kohalemeelitamiseks – tõenäoliselt on see ainus tänaseni säilinud lõuendile maalitud surmatants maailmas.
Lisaks on Tallinn Linnar Priimäe soovitusel plaaninud seda hindamatu väärtusega maali ühe oma sümbolina kasutada, valmistudes 2008. aastal korraldama festivali “Elutants – surmatants”.
EELK haldusdirektori Mati Maanase sõnul ei tasu karta seda, et kirik Niguliste omanikuna kunstiväärtused ära peidaks või muuseumi suleks. Kõik jätkuks justkui endiselt, välja arvatud see, et juurde tuleks jumalateenistused. “Ülekohus tuleb heastada ja kirik peab saama Niguliste tagasi,” on Maanas sõnastanud kiriku seisukoha.
Plaanil palju vastalisi
Valk aga ütleb, et kiriku ja muuseumi funktsioone on raske ühildada. Näiteks nõuavad kultuurimälestised aasta läbi kindlat temperatuuri ja õhuniiskust. Ka ei saa korraga liiga palju inimesi sisse lasta.
Kunstimuuseumi teadusnõukogu on teinud mitu avaldust, kus plaani kritiseeritakse. Viimases, aasta tagasi tehtud avalduses märgitakse, et kirikuisade poolt on vastutustundetu ja ebaeetiline viidata “ajaloolise õigluse taastamisele”. “Vara, mis ei ole säilinud, ei saa tagastada,” seisab avalduses. “Juhul kui valitsus otsustab seda siiski teha, on see olemuselt riigile kuuluva vara tasuta võõrandamine ehk kinkimine.”
Kultuuriminister Urmas Paeti sõnul ei saa ta niikaua, kuni tal pole kindlust hoone ja kunstiväärtuste säilimises ja nende avatuses, Partsi plaani toetada.
“Niikaua, kuni kunstieksperdid ütlevad, et säilimine pole tagatud, ei saa ma öelda, et ma tagastamist toetan,” ütles Paet.
Niguliste oli jõukate kaupmeeste oma
Kirik rajati algkujul 1230, saksa kaupmeeste asula keskusena.
Praeguse kujuga hoone ehitati suurte ümberehituste käigus aastail 1405-20, rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515.
1944. aasta 9. märtsi ööl sai kirik kannatada Tallinna pommitamisel Nõukogude armee poolt.
Restaureerimistöid alustati 1953 ning need lõppesid 1984, kestes seega kokku 31 aastat. 1983 taastati ka 105 meetri kõrgune barokne tornikiiver.
Hoone rekonstrueeriti muuseumiks-kontserdisaaliks, selleks vajalikud abiruumid rajati hoone põhjatiiva ette maa alla.
Kirik oli enne 1944. aastat erakordselt rikas 13.–18. sajandist pärit kunstiväärtuste poolest, sest kiriku kogudus koosnes kogu keskaja vältel jõukatest kaupmeestest.
Hindamatu väärtusega on peaaltar (Hermen Rode, 1481), “Surmatantsu” maali algusosa (Bernt Notke, 15. sajandi lõpp) ning Püha Antoniuse altar (16. sajandi algus).
