Luule ei sünni üksnes parsil
Kristiina Ehin
Ma ei saa sellest rääkida. Kui ma ütleksin, et mu looming sünnib pojengiaias, siis tähendaks see, et järgmine kord seda enam ei juhtuks. Nii et see on saladus.
Jaanus Vaiksoo
Meeldiks kirjutada muidugi rahulikus ümbruses, parim variant minu jaoks on pikad hommikud. Elu on natuke teisem. Viimane raamat, lasteluulekogu “Onu Heino eksis ära”, sündis pika aja jooksul jupikaupa. Asendamatu töövahend on sülearvuti, millega püüan eralduda kodus parasjagu rahulikumasse tuppa. Igapäevase lastesaate “Saame kokku Tomi juures” stsenaarium eeldab valmisolekut kirjutada n-ö iga ilmaga. Olen sellega päris harjunud ja rahul.
Doris Kareva
Luule ei küsi keskkonnast ega vahenditest; tema tuleb ja tabab teinekord kõige kiuste. Kui aga on vaja keskenduda muusuguseks kirjatööks, nõuab see aega ja ruumi, omaetteolu ennekõike.
Kerttu Rakke
Kõik mu kirjutamised (nii raamatute kui ka seriaali jaoks) sünnivad igal pool. Keskkond pole oluline, pigem annavad kirjutamisele hoogu juurde tähtaeg ja kirjutamise isu. Kuna mu kodu ja kontor on üks ja sama, istun aeg-ajalt kusagil kohvikus, et maailmaga ka teisiti kui teleri ja interneti kaudu kontaktis olla. Nn ruudulisse kaustikusse pole ma kindlasti üle seitsme aasta kirjutanud, ma ei kanna isegi pastakat kaasas. Elektroonikasajand – mälu asendavad telefon ja arvuti.
Andrus Kivirähk
Mina kirjutan ikka arvutiga, kodus, oma laua taga. Ja Päevalehes kirjutan ka, Päevalehe lugusid.
Aarne Ruben
Viimasel ajal sünnivad mu lood ikka arvuti taga. Arvutis on sõnu lihtsam tagasi võtta. Kui kirjutada kaugetest aegadest ja kirevatest rahvastest, siis võiks internet ligi olla. Küll aga tabasid sa praegu täpselt märki ühe teise asja puhul: minu kuus aastat tagasi ilmunud esikromaani kandvaimad lõigud valmisid täpselt nii – suvise mere ääres ja just nimelt ruudulisse kaustikusse. Oli absoluutne üksindus, rahu ja mere kohin, võis jalad kivilt vette pista ja ruumi oli kõigile mõtetele.
Jaan Kaplinski
Olen kirjutanud umbes 50 aastat õige mitmel moel ja mitmetes tingimustes. Omal ajal kirjutasin kaustikusse täitesulepeaga, siis kirjutusmasinal ja nüüd põhiliselt kompuutriga. Ent kõige edukamalt ikka maal või mujal omaette olles, vaikuses ja rahus, kuigi seda pole alati olnud võimalik leida. Luuletuste ja esseede algmõtted on sündinud sageli öösi kahe une vahel või reisil, näiteks bussis sõites.
Ivar Sild
Luuletust võib kirjutada pea igas olukorras, kus käsi veel külmuma ei hakka. Proosa tahab surmkindlalt objektiseerivat arvutiekraani. Aga üldiselt eelistan ikka kodust kirjutuslauda ja raalirauda. Olen arvutisõltlane viimased 14 aastat. Algul tundus võõrastav, ent hiljem on seesama külm momentaanne pilk trükikirjas ülitarvilikuks saanud.
Ma ei suuda omaenese käekirja puhul tajuda, mida tegelikult olen öelnud. Eelistan materjali koguda, seedida ja siis kodus kirja panna. Luuletusi saab tõesti pidurdamatu inspiratsiooni ajel ka pastakaga kirjutatud. Ütleme nii, et kui mererannal jalutan, siis milleks seda elamust kirjutamisega rikkuda. Ega sõnad ju peast kao ja kirjutamist väärt elamus püsib üsna kaua...
Arvo Valton
Nii ja naa. Ilukirjanduslikud esmatekstid kirjutan enamasti ruudulisse kaustikusse mererannal või kus tahes mujal, harva otse raali. Edasised töötlused raalis ja artiklid otse raali. Paber ja pastakas on siiski veel armsad, kuigi raal on mugav. Kohverraali on võimalik ka mereranda kaasa võtta. Mul on olnud juhtumeid, kus raalist on suur töö äkki tagasipöördumatult plehku pannud. Tõsi küll, ka üks kaustik on ära kadunud.
P.S. Arvuti on halb tõlkelaen, see riistapuu teeb ka kõike muud, arvutamist on seal kõige vähem. Omakeelne sõna oli meil olemas ammu enne seda, kui esimesed raalid meie töölaudadele jõudsid.
Toomas Verrev
Kirjutamine on minu jaoks rohkem tegevus kui poos. Sellepärast ei käi ma kirjutamas avalikes kohtades, nagu mõned imelapsed on seda teinud. Sest keda tegelikult ikka nii väga huvitab, kus ja kuidas, oluline on ikkagi tulemus. Sellepärast ongi minu meelest kõige olulisem mõte ehk idee, mida vahel harva kritseldan isegi mõnele poetsˇekile või toksin telefoni. Eelistan küll viimast, sest tavaliselt on mu käekiri kas raskesti loetav või üldse loetamatu.
Kuid tegelikult meeldib mulle kirjutada siis, kui mind pisiasjadega ei segata ja akna taga on öö. Ning kõige rohkem oma apartemendi kabineti ehk raamatukogu pühalikus vaikuses. Ning ikka arvutisse, sest elame juba 21. sajandil. Pealegi on see öko. Mu viimane raamat sündis ka umbes samamoodi. Kõigepealt peas ja siis arvutis. Pealegi on seal teksti piisavalt vähe, et igasugune märkmete tegemine oleks olnud selge edvistamine.
