Luule ettelugemise peen kunst
ETV on kolmandat aastat jooksva luulesaatega õhku paisanud küsimuse, kuidas peaks luulet ette kandma. Kui kahel eelmisel aastal lugesid värsse eesti poeedid ise, siis tõi see kaasa nurinat: alates sellest, et nii halvasti loevad, kuni küsimuseni, kas see on üldse luule. Vaatajat ei rahuldanud argumendid, et küll luuletaja teab, kuidas oma teksti esitada, ja seda juba ainuüksi sellepärast, et tal on viimane kui üks foneem hingepõhjani läbi tunnetatud. See ei õigustanud ka küsimust, miks nad siis ometi paberilt maha loevad.
Paberilt maha lugemine on üks teemasid, millel „Luulepärli” režissöör Elo Selirand kindlasti peatuda tahab. Selirand soovib ümber lükata arusaama, et luulet tuleb peast lugeda nagu kunagi kooliaktusel. „Mõtlesime, et tore oleks, kui näitlejad loeksid luuletusi võimalikult intiimselt, justkui endale. Et ei tekiks aktuse või õõnsa ürituse tunnet, kus kõminal luuletusi loeti, õõnsus nii hääles kui enda sees,” ütleb Selirand. Ometi võib siin-seal kohata kriitikat, et näitlejad loevad kuidagi teatraalselt, paatosega. Siiski tundub, et pigem on materjal see, mis kõneleb paatose keelt – sõnad „elu”, „surm”, „jumal”, „tõde” figureerivad eesti luuleklassikas tihedamini kui nüüdisaegsetes värssides. Näitleja loeb seda paatost tühistades, sellega mängides. Headeks näideteks on Guido Kanguri või Tambet Tuisu õnnestunud esitused – esimeselt „Mu isamaa on minu arm”, teiselt „Meil aiaäärne tänavas”. Ja ega seekord luuletajad neid tekste ise esitada saanukski, sest (kahjuks anonüümsete) emakeeleõpetajate meelest kvalifitseerus pärliks vaid mõni üksik elava autori tekst. Selge see, et oma loomingut esitav luuletaja ja kellegi teise värsse lugev näitleja on kaks ise asja, kaks eri kunstivormi. Kuid kuidas mõlemat teha nii, et tekstis sisalduv dialoogivõimalus saaks välja kantud?
Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe on tegelenud luule esitamisega „juba lapsest saati pluss teatriaeg”. Eelmise sajandi üheksakümnendate alguses alustas ta koos Jaanus Rohumaaga Rakveres luuleetenduste lavastamist. Viie aasta eest esietendunud „Johannese passioon” kolme Juhani – Viidingu, Liivi, Smuuli – luulest läheb menukalt tänini. Viidingut esitab Saaremäe ka „Luulepärlis”. Saaremäe rõhutab, et üks etlemise põhilisi aluseid on luuletaja mõtte edastamine publikule. „Luuletajad võivad lugeda tihti enda rütme ja mõte võib jääda takerduma selle taha.” Ta tunnistab, et iga näitlejaisiksus loeb erinevalt. „Mõne jaoks on luule lugemine täiesti ehmatav kogemus ja siis ta võib ekraanil tõesti vappuda.”
Üks nendest, kes kujundab pildi, kuidas Eestis praegu luulet esitatakse, on nii enda kui ka teiste loomet esitav Jürgen Rooste. Tema toimetas ka ETV „Luuleminutit”, kureerib kirjanike maja musta laega saalis kirjanduslikke kolmapäevi ning on teinud luuleetendusi Cabaret Rizome’is. „Võõra teksti etlemisel on vastutus suurem, oma tekstiga sa saad mängida ja kas või midagi vahele jätta või ümber muuta, aga võõra teksti esitamine on ikkagi vastutus,” räägib Rooste. Ta annab kõrge hinde luuleesitusele, mis sütitab. Rooste hinnangul võib see olla üsna erilaadiline: fs-lik ekspressiivsus, Contra täistuuridel undamine või Kalju Kruusa sissepoole endale lugemine.
Mõjutused viiekümnendatest
Mis talle ei meeldi? „Kui inimesed loevad vastumeelselt või ükskõikselt mingit teksti ette, nii et sellele lugemisele midagi ei lisandu. Teine asi on dramaatiline vana kooli etluskunst, mis ajab mind ka närvi. Tänapäeva luules kõneleb nii palju eri hääli, ja neid kõiki ei saa ühesuguseks lugeda, paatose aeg luules on tänaseks ajahetkeks möödas,” ütleb Rooste. Nende mitte nii heade lugejate põhiveaks on Rooste sõnul see, et nad esitavad luulet nii, nagu luuletekst oleks midagi põhimõtteliselt erinevat proosatekstist või rollist.
Rooste enda luule lugemise stiil (ning tõenäoliselt ka selle kirjutamine) on seotud autoritega, keda ta kuulas õrnas eas – Jim Morrison, Bob Dylan ja John Lennon, kelle laul muutub mingil hetkel kõnelemiseks. Hiljem avastas ta nende seosed ka Ameerika biitluule liikumisega. See rühm noori kirjanikke tegi eelmise sajandi neljakümnendate lõpu ja viiekümnendate alguse Ameerikas luulelugemisest kunstivormi, mis kõnetas tuhandeid noori ning pani aluse hipiliikumisele. Kuidas nad siis lugesid? Kui Allen Ginsberg luges 1955. aastal esimest korda ette oma „Howli”, oli see tema biograafi kinnitusel läinud nii: ta alustas rahulikul vaiksel toonil, lastes luuletuse sõnadel mõjule tõusta, kuid mõne aja pärast muutus ta enesekindlamaks ja kõigutas end oma poeesia rütmis vastuseks publiku entusiasmile. Lavaäärel istunud Jack Kerouac hüüdis „Go!” iga spirituaalse leelutuse ja džässirütmi laadis välja öeldud pika rea lõpus. 1990-ndate taaspuhkenud biitluulevaimustus ja räpi esilekerkimine kumavad spoken word’i liikumisest tänini vastu.
Biitnikke mainib ka luuletaja Hannes Varblane, kui esitada talle küsimus nüüdisaegse luule esitamise mõjutajate kohta. „Luule lugemine on alati olemas olnud, kuid eelmisel sajandil tõid luulelugemise tava olemuslikuna tagasi just biitnikud,” räägib Varblane. „Nemad lugesid auditooriumile, venelased Jevtušenko ja Voznessenski lugesid staadionidele.” Luule esitamist peab poeet osaks enese müümise kunstist, kuid mitte halvas mõttes – see on auditooriumi korjamine. Varblase sõnul on noorem põlvkond eesti luuletajaid („kui sa võtad Jürgeni või Wimbergi või Contra”) isegi rohkem näitlejad kui luuletajad.
Nii nagu iga tekst ei ole sobilik avalikuks esitamiseks ja ka iga luuletaja ei pruugi seda hea meelega teha, ei soovi ka mitte iga lugeja, et talle luulet ette kantakse. Varblane ütleb: „Luule on isiklik asi ja ma eelistan alati tekstiga omavahel olla.”
Lugeda ette nii, et jäädaks uskuma
1. Kuidas luulet hästi esitada?
2. Kas autor on alati oma teksti parim ettelugeja?
Triin Soomets, luuletaja
1. Luule kõva häälega ettelugemine on tõeline köielkõndimine. Yks asi on Poetry Slam, häälutused ja muu luulega piirnev, aga kui rääkida nn päris luule kõva häälega lugemisest, siis väga lihtne on seda kirjeldamatult halvasti teha. Liigne teatraalsus on halb, oma nina alla pobisemine on halb. Pole see näitlemine ega ettelugemine, see on pagan teab mis. Tegelikult on luule pigem ettelaulmiseks. Et seda hästi ette lugeda – no hea, kui teksti mõte tuleks välja. Mida selleks peab teadma ja tegema – äkki teksti läbi tunnetama?
2. Kui keegi loeb luuletust nii, et ma seda uskuma jään, ongi see hästi esitatud. Kui ettelugeja ei usu ise seda, mida ta loeb, ei jää mina ka uskuma. Kui luuletaja ise loeb oma teksti, jään ma enamasti teda kyll uskuma, isegi kui ta loeb n-ö halvasti.
Triin Tasuja, luuletaja
1. Hea luuleetleja peab loetava luuletuse sügavamat sisu mõistma. Ainult ilmekast lugemisest/ilukõnest ei piisa – see on mõnes mõttes nagu näitlemine: peab tunnetama ridade tagamaid, et need välja öeldes usutavad mõjuksid. Võib-olla peaks isegi luuletaja taustaga tuttav olema, et esitamise rolli paremini sisse elada.
2. Luuletaja ei pea olema hea esineja – see ei ole tugevate ridade eeldus. Kirjutamine on eraklik ja sügavalt isiklik tegevus, mis ei nõua oma esitatu ettekandmist. Kõik oleneb alati isiksusest, ükskõik, millest rääkides ja seega pole luulega teistmoodi. Mõned on mitmekülgsemalt andekad, mõned mitte. Kui luuletaja loeb oma luulet ise ette nii et see on mõjuv, on see kindlasti boonus, aga kui talle pole antud publiku ees esinemise enesekindlust ja karismat ei peagi ta oma tekste esitama. Siis võib seda teha mõni näitleja või põhimõtteliselt ükskõik kes, kes tunneb, et kirjutatu on väärt kõva häälega välja ütlemist (ja kõva häälega välja ütlemine peab alati olema väljapeetud).
Berk Vaher, literaat
1. Kuulajana pean oluliseks, et etleja ei piirduks vaid ilmeka väljahääldamisega, vaid suudaks edasi anda teksti õhustikku, muudaks kujundid meeleliselt-kehaliselt tajutavaks, tooks esile keele meloodilisuse ja rütmid. Nii et hääletämber, hääle kasutamise oskus on oluline; aga selle demonstreerimine ei peaks olema eesmärk omaette. Etleja on ikkagi ennekõike meedium, vahendaja. Ning peast etlemine mõjub ikka veenvamalt kui paberilt või arvutiekraanilt etlemine.
2. Ka luuletusse kiindunud lugeja võib osutuda selle väga heaks esitajaks. Kui küsimus on ajendatud ETV luuleminutitest, siis leian, et luuletajad ise suutsid oma tekste enamasti veenvamalt ja kaasahaaravamalt esitada kui praegu näitlejad, kes klassikute luulet etlevad. Jällegi – diktsioon ja artikulatsioon ei peagi olema laitmatu, et teksti hinge edasi anda, ja vastupidi – kõigiti koolitatud häälega lavaproff võib külma tehnitsismiga luuleteksti surmata.
Luule avalik esitamine on ikka kellegi kõnetamine. Mitte mikrofoni ega kaamera, vaid elavate inimeste kõnetamine. Ja koos nendega teksti kuulatamine. Seda on vaja etlejail meeles pidada.
Ave Alavainu, luuletaja
1. Kui käisin lasteaias, ütlesid kasvatajad: „Loe ilmekalt!” Sama kordas ka ema kodus. Koolis aga korraldati juba „deklamaatorite ülevaatusi”. Siis aga – olin vist juba ülikoolist läbi – tuli Ain Kaalep väärt sõna peale, mis võttis kokku nii ilmeka lugemise kui deklamatsioonikunsti ja mis sisaldas endas nii esinemist kui luule või proosa avalikku ettekandmist. Selleks sõnaks oli etlemine. Väljend, mis sisaldas endas etteütlemist ja on sarnane sõnaga näitlemine, kuid ometi kumbki seda pole. Olen alati olnud seisukohal, et näitlemine ja etlemine on kaks täiesti eraldiseisvat lavakunsti-ala – näitlemine on seotud liikumisega, rollis püsimisega, etlemine on aga küllaltki staatiline tegevus. Etleja on vahendaja. Vahendaja autori ja kuulaja vahel. Temale on näitlemine lausa keelatud. Ta peab olema üsna kiretu, kuid mitte emotsioonivaba. Arvan, et hea etlemise aluseks on kujutlusvõime: näe, mida räägid. Loo endale jutustatavast pilt.
Olen isegi seisukohal, et hääl ja kuuldav kõne on etlemisel teisejärgulised – kuulajani kandub pigem see, mida esineja näeb. Mõtelgem siinkohal kasvõi Ants Eskola hakitud kõne, Jüri Järveti pudistamise ja Andrus Vaariku põriseva r-i peale.
Luule esitamisel – nagu ka proosa puhul – on peatähtis ikka sisu. Pole vist vaja lisada, et vormi rõhutamine võib sisu ära süüa – kellelegi meist pole ju kuulates meelepärane nn. riimi raiumine.
2. Mis puutub luuletajatesse ja nende n-ö omaesitustesse, siis siin olen ma kehv nõuandja – võib arvata, et see oleneb loomemeetodist, mis sageli alateadlik. Võin rääkida ainult iseendast, aga mina olen 1. edev ja esinemishimuline ning 2. näitlejaharidusega nagu näit. Merca või Andri Luup. Veel näen ma juba kirjutades pilti, hiljem on vaja see vaid teistele kuuldavaks-nähtavaks teha.
Siin tulevad mängu juba psühhotüübid – ekstravert ja introvert. Olen tundnud suurt kurbust luuletajate pärast, kes on oma kirjutamis-keskkonnast välja publiku ette sunnitud astuma. Kõik ei ole esinejad.
Sama kehtib ka näitlejate kohta – näitleja, kes mängib suurepäraselt Shakespeare’i või Moliere’i riimnäidendites võib jänni jääda näiteks Ellen Niidu või Hando Runneli lihtsa luuletuse esitamisega. Siinkohal tuleb mulle meelde ka luule „soolisus” – oleks veider kuulata, kui näiteks Ott Sepp etleks äkki lavalaudadelt saalitäiele rahvale Marie Underit: „Su sõrmed eksisid mu kleidi siidis...” Üldjuhtudel aga pole autori sugu määrav, kõik sõltub siiski sisust. Olen isegi esitanud Brechti, Alliksaare ja teiste meeste luulet.
Üks väike asi veel. Näitleja on harjunud, et tema ja publiku vahel on nn neljas sein, mis kaitseb teda monoloogi ajal, lavategevuses toetab aga partner. Etlejal seda pole – tema partneriks on kuulajad-vaatajad ning neljandat seina pole üldse tarvis, parem, kui tal on publikuga silmside – nii saab ta oma tõde kindla peale kuulutada.
