Luuleklubi Nartsiss avaõhtu
Esmalt luges grupp avaliku elu tegelasi teemal “Mees ja poeesia” oma lemmikluuletusi erinevatelt autoritelt, seejärel esitas Von Krahli teatri näitetrupp Fernando Pessoa tekstidest luulepõimiku “Kosmoloogia meestele”. Järgnevalt annan ülevaate ürituse esimesest poolest.
Esimene etleja, kunstikuraator Anders Härm oli tekstid valinud peamiselt luuletajatelt, kes värsse sepitsenud mõne muu ala kõrval. Nii kõlas ruttamatus ja võluvalt poosivabas esituses Albert Trapeei (Leonhard Lapini) luuletus grupist avangardistidest. Siis jätkas Härm salapärasest tühjast majast rääkiva luuletusega ajakirjanik Marko Mägilt.
Kõige suuremat elevust publikus tekitas aga välisautorite ingliskeelne ühiskonnakriitiline luuletus, kus popartistide nimed seoti – valdavalt Afganistani pommitamise kujundi kaudu – tänase globaalpoliitikaga ja kust kõrvu jäi kõlama riim Tony Blair: electric chair. Härm jättis meeldiva mulje, tekstide stiilne valik liitus paljupakkuva esitusega.
Järgmine esineja Kadri Kõusaar, kelle valik sisaldas eranditult Pessoa luulet, tundus pikk, loid ja igav.
Kuuldavasti olla tekstid ka Kõusaare enda tõlgitud, kuid see on samavõrd kinnitamata kuivõrd asjassepuutumatu info. Pessoa luule kurblikku tooni püüdis Kõusaar kuulajaile edasi anda hulga kunstlike looritatud ohetega, mille eesmärgiks eelkõige näidata, et ka esitajale pole see hinge lõhkikistus midagi võõrast, et “eks meie, suured kirjanikud, kõik kannatame ühtmoodi”.
Pärast Kõusaart astus lavale laulja Erkki Otsman, andes Jacques Prévert’ luulest koosneva kava näol õhtu säravaima etteaste. Otsmani vilgas miimika, läbinisti helge, muhe ja elujõuline etlus, efektne ja tabav sõnakasutus ajas saalist välja sinna tekkinud pessimistlikud ja unised meeleolud.
Kanal2 uudistediktori Urve Tiiduse esinemine tekitas pettumuse. Teles esinemise ja elavale publikule esinemise vahe on suur. Kui teles kamandab reĻissöör kõik vait, siis laval on selleks teised vahendid. Need vahendid jättis Tiidus kasutamata. Nii märkamatult istus ta tooli ja hakkas lugema, et esimesed read läksid vist kõigile suminas kaotsi. Samuti luges ta luuletust nagu uudiseteksti: ikka vurra-vurra ja vurra-vurra. Värss ent, eriti veel silpide ja rõhkude järgi mõõdetud, vajab enda ümber õhku, hingamisruumi. Shakespeare’i sonettidest sai sel moel midagi ilmateate taolist. Siiski julgustan edaspidigi Tiidust etluskunstiga tegelema, sest hääle, pealehakkamise ja silmavaate poolest võiks tal selleks rohkelt andi olla.
Paraadile pani punkti Hans H. Luik, kes tõi suurema osa luuletusi kuuldavale peast. Tema esitusest õhkus irooniasegust ladnalikkust ja intellektuaalset uljust. Hea lavahäälega mees luges Alliksaart ja teisi, sekka ka piiblist ühe laulu, mis tema sõnul edastas kahe tuhande aasta vanuse kirjelduse koalitsioonivägede helikopterist.
Kokkuvõttes jättis õhtu esimene osa meeldiva ja õpetliku elamuse. Soovin luuleklubile Nartsiss pikka iga ja saavutusterohket ajalugu.
