Luuletaja, naised ja viin


[Tuula-Liina Varis. Kilpkonn ja õlgmarssal. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Loomingu Raamatukogu, 1996, nr 33-36.]

Pentti Saarikoski, soome kirjanduse suurim boheemlane pärast Eino Leinot, oli legend juba eluajal.

Eesti keeles varem ilmunud väike luulevalimik "Hämara tantsud", mõned esseed ja katkendid reisikirjadest ei ütle skandaalse luuletaja kohta just palju.

Missugune oli Geenius inimesena? Kuidas kulges tema maine teekond? Tuula-Liina Varis, Saarikoski abikaasa nr 4 (pärast teda tuli veel üks), on kirjutanud oma kaheksa aasta pikkusest abielust raamatu, mis Piret Saluri suurepärases tõlkes äsja eesti lugejani jõudis.

"Ta ilmub tihti minu unenägudesse ja need on alati ühesugused unenäod," kirjutab Tuula. "Ma otsin teda mööda kõrtse taga, ta joob end surnuks." Kõik need aastad läks luuletaja pea igal hommikul "tööle", st kõrtsi ja igal õhtul tõi naine oma purjus mehe koju. Viinapudel pidi alati valmis olema, kas kodus kapis või naise käekotis. Alkohooliku kõrval nägi naine siiski rohkem inimest.

Huvitav, lahe ja loomulik

"Pentti on mind hingepõhjani vapustanud. Ma ei olnud iial enne kohanud ühtki niisama huvitavat inimest, mitte kedagi, kellega koos mul nii kerge olla oleks. /---/ Pentti on lõbus, lahke ja loomulik. Ta on nii avameelne, et meelitab ka teise avameelselt rääkima. Talle on kerge rääkida." (Lk 33.)

Ka Tuula Varis kirjutab kergelt, loomulikult ja avameelselt. Millegipärast aga ei lähe autor oma avameelsuses lõpuni, jätab nii esimese kui ka viimase Geeniusega veedetud öö kiivalt enda teada. Raamatu vähesed roppused pärinevad Saarikoski või mõne teise kirjamehe suust ja iseloomustavad rohkem soomlaste rahvapärast kõnepruuki.

Koidula poolik avanemine

Millest selline ootamatult karske hoiak armuloo kujutamisel kahekümnenda sajandi lõpul? Ega ometi ole siin tegu sama nähtusega, mille all kannatas meie rahvusliku ärkamisaja suurkuju, esimene eesti naiskirjanik Lydia Koidula? Ka tema ei kirjeldanud oma teostes kehalist armastust. Olles saksa hilisromantilise kirjanduse mõju all sublimeeris Koidula armutunded hoopis isamaaluuleks. Muidugi oli selles suur osa ka rahvusliku ärkamisaja põhjustatud patriootilisel vaimustusel. Kui Koidulal puudus armustseenide kujutamiseks tollal vastav isiklik praktika (nagu vihjab Aino Kallas), siis T.-L. Varisel pidi olema mingi muu takistus. Võib-olla see, mida viimases Vikerkaares artiklis "Sünnitamisest tekstini" pakub välja Eve Annuk: "Naisel on õieti võimatu oma seksuaalsusest kirjutada, kui ta ei taha valida juba olemasolevate, etteantud diskursuste vahel" (lk 114). Need aga, teadagi, on meeste loodud. Aga ikkagi, miks mitte lähtuda etteantud keelest, nii nagu kirjanikud alati on pidanud tegema, luues samas ka uusi sõnu ja tähendusi, oma ainulaadset maailma?

Koidulaulik ei leidnud eesti meeste hulgast hingesugulast, võib-olla sellist silmapiiril lihtsalt polnud. Lõpuks langes au saada 26-aastase kaunitari sügavate tunnete osaliseks temast 40 aastat vanemale Kreutzwaldile. Jumaldava imetlusega täidetud kirjades kutsub Koidula meest hellitavalt Viru Laulikuks. Kirjamees oli ka Koidula teine kireobjekt, soomlane Antti Almberg-Jalava, kelles eestlanna südames põlev tuli kahjuks samaväärset leeki ei süüdanud. Luuletajaks olemine oli järelikult mehe puhul tähtsaim omadus. Sada aastat hiljem mõtleb üks teine neiu teisel pool Soome lahte (Tuula-Liina) ikka samamoodi.

Tüdrukud geeniusejahil

"ülikoolipäevil Turus olin nende tüdrukute kambas, kes hindasid meest selle järgi, kas ta kirjutab, ja kui kirjutab, kas siis luuletusi. Ja kui mees luuletusi ei kirjutanud, ei olnud ta meie silmis üldse mees." Kuuekümnendad olid niisiis ka Soomes kuldsed.

Koidula jäi oma luuletajast ilma ja kustus tasapisi Kroonlinnas, kuid Tuulal vedas - raamat kinnitab, et kooselu Geeniusega oli rikas elu. Alguses oli armunud Tüdruk, vaimustunud Muusa. Hiljem sai temast truu sõber, toitev ema, kannatlik psühhiaater, kohusetundlik sekretär ja mänedzher ning professionaalne põetaja. Pealekauba käis naine veel ajalehetööl ja pidi emaks olema mitte ainult mehele, vaid ka nende lapsele. Ise ütleb ta enda kohta lihtsalt - tööhobune. Uskumatu, et ta kõige sellega hakkama sai. Kumb neist õieti suurem geenius oli?

Loe veel

Ja ikka veel on ilmas tüdrukuid, kes armastavad geniaalset pubekat, igavest last, kes täiskasvanuks saada ei taha; alkohoolikut, kelle jaoks naine on järjekordne tühjaks joodav pudel. Armastavad ka siis, kui teavad, et mees on jätnud juba mõnegi pere, et lapsed ega nende kasvatamine ei kuulu tema ellu.

Siiski ei lõpe teos kibestunud, vaid hoopis helgetes toonides: "Mulle on armasad ka tema teised naised ja lapsed. Kohtun nendega harva, aga mõtlen neile sageli ja hea meelega. Meid, naisi, ei ühenda mitte Pentti, vaid miski, mis meisse tuli, kui me temaga elasime. Ja miski, mis oli meil ilmselt ühist juba enne teda."

ELO LINDSALU

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare