Luuletajate kodu – Kristin, Hasso, lapsed ja kassid


Luuletajate kodu – Kristin, Hasso, lapsed ja kassid
----

Hasso ja Kristin on justkui kassid, kes kõnnivad omapead. Nii elus kui kirjanduses. Ja neil on neli kassi, kes kõnnivad ka omapead. Või on kassidel Hasso ja Kristin. Ka nii oleks õige öelda.

Aga Kristin pole mitte ainult kassidel, Põllu tänava tigudel näiteks on ka Kristin, kes toob neid sooja kööki talve üle elama, saan ma teada. Ja ma olin murdnud pead, et mida paganat tähendab Kristini Kirsti Oidekivi nime all ilmunud luulekogu pealkiri "Tigudele". Et kas on teab mis metafoor ja tähendusrikkus? No võibolla on ka mingisugune. Aga igatahes toas ja köögis elavad tal ka teod. Kellele võib luuletusi kirjutada.

Istun Hasso-Kristini õdusas toas, mis on veidi vähem segamini kui mu enda tuba, aga siiski, ümmarguse laua taga. Kuskil taamal sahistavad vaikselt lapsed Riste, Tambet ja Linda-Mari ehk Rüütel nagu ta ennast nimetab. Ja kassid.

Kogu aeg mõni kass ilmub kuskilt ja läheb kuhugi. Või ronib mulle sülle ja laseb end ükskõikselt natuke silitada. Paksu ja koheva, tõeliselt hästi elanud kassi nurrumist kuulates, tuleb meelde aastatetagune Hasso sünnipäev, kui neil veel kasse ei elanud. Tookord oli Hasso kostümeeritud kassiks. Talle olid näkku joonistatud vurrud ja ninast grimmitud kassinina ja minu meelest oli saba ka taga ja vist ristlips ees. Selline härrasmees ja poeet oma parimates aastates esinemas kassina. Väga värskendav, teate.

Kummiliim võttis näonaha maha

Hassol on esinedes alati enesekindlus ja ta võtab tõsiselt kõike, mis teeb. Kord oli ta päkapikk või näärivana. Ikka koolisaalis. Ja lasi endale kummiliimiga ette kleepida valge habeme. Arvati, et ju neid asju kummiliimiga kleebitakse. Tegelikult on kummiliim selline elukas, mis ajab naha esialgu hirmus kuumaks ja siis võtab maha. Esinemise ajal pidi Hassol põrgulikult valus olema. Hasso muidugi ei teinud teist nägugi ja ei katkestanud etteastest. Habe eemaldati ta näost tookord koos näonahaga ja tükk aega käis Hasso ringi veripunase lõua ja ninaalusega, kuhu kasvas uus neitsilik nahk. Nüüd ma enam neid arme ta näos ei tähelda.

Ma mäletan ka plaani, kuidas õpetajatele tünga teha. Tuleb sõnaraamatust otsida keerulisi, frivoolse varjundiga võõrsõnu ja vestluses õpetajaga neid sundimatult kasutada. Õpetaja ei tee teist nägugi, kui poetada: "Sellisel inimesel tuleks hüümen üle kõrvade tõmmata." Hüümen on neitsinahk, tegelikult. Ma ei tea, kas Hasso seda nõksu päriselt proovis.

Muide, kas te olete märganud, et kirjanikel on üldse väikese näitemängutegemise peale himu ja annet. Kui tahate, nimetage seda edevuseks, ma ütleksin, et see on pigem igale lapsele tuttav himu elu dramaatilisemaks muuta. Või lihtsalt mängida. Need, keda ma näitemängu tegemas olen näinud, on olnud veenvad ja markantsed. Näiteks Linnar Priimägi Mark Soosaare filmis "Jõulud Vigalas" või Mati Unt – kunagises Roman Baskini telelavastuses "Plekkmehed" Michael Frayni järgi või Vaino Vahing Olav Neulandi filmis "Jõulud Vigalas" või oma Oksa-etenduses. Eks neid ole veelgi. Mis tekitab mõtte, et mängima võiks panna ka teised – Madis Kõivust Sven Kivisildnikuni.

Kateedrist hullupalatisse

Kui ma kujutlen stseeni, kus oleks kohe hulk kirjanikke koos, siis tuleb meelde stseen Milosh Formani "Käopesast", kui hullud laevale ekskursioonile viiakse ja neid tutvustatakse teadlaste seltskonnana – professor see ja professor too. Hullud on professoritena veenvad.

Ja sa näed, et kateedrist hullupalati on vaid samm nagu Betti Alver kirjutas. Eelpool toodud näidetes mängisidki kirjanikud hulle või poolfriike. Ja väga usutavalt. Ma ei tea, miks kirjanikud on just veidrikke pandud tegema, aga midagi siin on. Need, kes tegelikult ongi nii näitlejad kui kirjanikud, jäävad oma mänguga kuidagi alla, sest nad võtavad asja liiga tõsiselt ja pingutavad näideldes üle – näiteks Juhan Viiding või mina ise.

Läheme Põllu tänavale Hasso ja Kristini juurde tagasi. Ma olen seal külas käinud paljude aastate jooksul. Viimastel aastatel harvemini, sest mul on nimelt see tänapäeval levinud haigus, et mulle tundub kogu aeg, et mul ei ole aega. Sel korral tegin asja, et intervjueerin kirjanikke. Et siis saab iseendaga kokkuleppele ja võib minna töötegemise petliku märgi all niisama külla ja luuslanki lööma.

Loe veel

Põllu tänaval on tore see, et ega seal miski ei muutu. Elamine on räämas, aga inimmõõtmeline ja -sõbralik. Ma pole ainus, kellele siin meeldib. Olen mitmeid kultuurinägusid siin näinud õndsas olekus tugitoolis losutamas.

Seekord on Hasso keetnud vimmasuppi ja selle üle uhke. Kristin õhetab, sest on tulnud Kivimäe saunast ja tulles ligi võtnud väikese lapiku pudeli viina ja kritiseerib, et luine vimb ei ole õige supikala ja et intervjuusse ei tohi panna midagi isiklikku ellu puutuvat ja kirjutada tohib ainult kirjandusest.

Piir elu ja kirjanduse vahel

Ma luban ja samas mõtlen, et kuidas seda teha, et kust läheb piir kirjanduse ja isikliku elu vahel ja kas üks ei ole teine ja teine esimene. Minu meelest seda piiri polegi, sest midagi isiklikumat kui kirjandus, inimene ei teegi. Võib-olla palvetades on isiklikum. Aga kirjutamine ja palvetamine on ka minu kujutluses sarnased. Sellised siirad omaetteolemised ja enesetühjendamised.

"Miks nii, Kristin?"

"Inimesed tunduvad nii huvitavad, kui loed neid. Aga kui kohtud – siis mis nad ikka niiväga on! Igavad on."

Kristin on üks väheseid mu tuttavaid, kes loeb raamatuid. Ja palju. Ja kujutate ette, isegi eesti kirjandust. Ja räägib kirglikult sellest, mida on lugenud. Lemmik on tal Andrus Kivirähk, aga viimati luges ta Kaur Kenderit. Kenderist on ta erandlikult ka inimlikult vaimustuses. Kender võttis inimestelt reklaami levitamiseks mõeldud raha ära ja lõi selle lihtsalt laiaks. Ja see Kristinile meeldib.

"Siis sellepärast, sa Kristin, ei taha endast rääkida, et tahad jääda huvitavaks?"

"Jah. Eile õhtul me just Hassoga sellest rääkisime. No Viiding oli vist ainus, kes oli elus ka huvitav. Temale ei julge nüüdki, tagantjärele keegi ligi minna. Pärast ta surma olin ma pool aastat täitsa peast segi. Ma mõtlesin ikka, et kui mingi probleem või häda on, siis küsin Juhan Viidingu käest. Küll tema teab."

Kirjutamine kui loomulik tegevus

Väljas tilgub. Kõigutan jalga ja mul on hea olla. Hasso serveerib suppi ja ma löön lusika kaussi: "Mind viskas Viiding kord Kukust välja. Ega ta ainult ingel ka ei olnud. Ja kord küsis peenelt, kas ma olen pugeja. Ma muidugi olengi pugeja loomusega, aga kurvaks tegi see siiski. Aga nüüd on mind hämmastanud see vaikus avalikkuses tema isiku ja elu üle. Viidingust hakkavad rääkima ehk alles need, kes pole teda elus kohanud. Võibolla ei peaks see nii olema. Ja kirjanikud ei peaks ennast peitma.

Näiteks kui noor inimene näeb, et kirjanik on väga tavaline, rumal ja edev inimene või igav nagu sa ütled, siis on tal ehk lihtsam endal kirjutama hakata. Et kirjutamine ei ole midagi erilist, aga on loomulik ja tavaline tegevus."

Hasso korjab mõtlikult suust kalaluid lauaservale: "Tahad, sa, Kristin ka kalasuppi?"

Kristin ei taha. Teeb köögipoolel suitsu ja räägib tähendusrikkalt: "Vaata, Peeter Sauter, pool aastat pärast Viidingu surma tuli siia see kõutsiroju. Kõige inetum kass, keda ma elus olin näinud." Kristin silitab väga ilusat, hästisöönud ja koheva karvaga kassi.

Rüütel Linda-Mari sekkub teisest toa nurgast. Selgub, et ta on väga vaikselt kogu aeg pealt kuulanud: "Ei olnud kole, ilus oli."

Hasso: "Ta oli peenikese koonuga ja pika peene sabaga."

Kristin: "Ja ma olin pool aastat täiesti veendunud, et see on Juhan Viidingu re-inkarnatsioon. Ilma mingi kahtluseta. Koju ta ei saanud minna, sest Elol on kasside vastu allergia. Tuli siia. Nii segi olin ma."

"Kas sa kutsusid teda Juhaniks ka?"

Kristin itsitab: "Ei kutsunud." Ma ei saagi aru, kui tõsi tal taga on.

"Mis nimed teie kassidel on? Eliot ütleb, et ühel õigel kassil on vähemalt kolm nime. Mitu teie omadel on?"

Hasso toob taldriku kalaluude jaoks ja tutvustab kasse nimepidi: "See esimene on Manabozho. Ta on tegelikult maailma looja..."

Kristin täpsustab (ikka köögist): "...indiaani mütoloogia järgi.

Esimene kass oli tegelikult Akiwiwo. Akiwiwo nimi on plaadi pealt, Babatunde Olatunji laulab temast."

Siiani kuulasid Krullid väga tähelepanelikult, mis teine rääkis ja peaaegu ei sekkunud. Nüüd, kassidest, räägivad kiiresti ja üksteisele vahele. Kuigi Kristin on köögis ja näha teda pole, teab ta kogu aeg väga hästi, mis toas toimub. Näiteks, et lapsed toa teises otsas ei söö.

Hasso jätkab kassinimede päritolu valgustades: "Olatunji on Nigeeria trummar. Väga hea plaat, Dance to the Beat of my Drum. Santana mängib seal ka..."

Kristin: "Meil on Erkki-Sven Tüüri vana grammafon selle kuulamiseks. Ja lugu plaadil on selline: kuskil sõidab rong ja seal on konduktor Akiwiwo, kes küsib pileteid ja lööb need läbi. Ja see on nii mõnus ja lahe, et ta seal on..."

Hasso räägib supisuutäite vahel rahulikult ja piltiloovalt: "Akiwiwo oligi üks Nigeeria mees kuskil Nigeeria külas. Külarahvas sõitis igal hommikul rongiga tööle ja õhtul tuldi tagasi. Akiwowo müüs pileteid. Ma kujutan ette, et see oli lahtine rong ja raudtee läks läbi rohtla. Akiwiwol oli väga hea mälu. Ta teadis alati, kes hommikul olid tulnud. Ja kandis kogu rongi eest hoolt ja ei lasknud enne välja sõita, kui kõik olid kohal."

Kass Akiwiwol ei paista sooja ega külma olevat, kas kõik on kohal või ei ole. Ta magab. Hasso jätkab: "Ja kui rong hakkas sõitma, siis lauldi: "Akiwiwo Oloko Ile." Akiwiwo, rongi konduktor. Akiwiwo oli siis meie vanim kass. Aga see siin on Tsakabesh – nimi on samast Kaplinski tõlgitud indiaani muinasjuttude raamatust "Suve tagasitoomine". See oli lemmikraamat, mida sai kaks või kolm aastat iga õhtu ette loetud. Tsakabesh käib puude abil taevas ja püüab kogemata päikese kinni."

Kristin tuleb köögiuksele: "Ma loodan, et teid ei häiri kui ma ukse peal kõõlun. Kui külalised on, kõõlun ma alati siin ukse peal sellepärast, et ma suitsetan köögis." Kristin suitsetab peaaegu vahetpidamata. Hassol on kõrge vererõhk ja tema ei tõmba.

Kristin läheb mulle ja endale kohvi tegema. See oli siis kolmas kass. Ja järgmine?

Kristin (köögist): "Neljandale me panime ka eksootilise nime..."

Hasso: "...aga see jäi tegelikult ta teiseks salanimeks. Neljas on Onu Pumpsu." Ma vaatan Onu Pumpsu järele ringi. "Ta on musta värvi, teda pole praegu näha." On õhtu, toas hämar ja ma ei leiagi Onu Pumpsut üles.

Ja Kristin on juba kohviga ümmarguse laua ääres platsis: "See kass tuli siis, kui mu õetütar ahistas oma emakassi. Ei lasknud teda õue, et ta poegi ei saaks. Vilsandi saarel. Ma lubasin, et kui kass ikkagi pojad saab, siis ma võtan ühe endale. Ja muidugi saigi ta kohe pojad."

"Jah," täpsustab Hasso. Hassol on kõik asjad, kassinimed muu hulgas, alati täpsed ja klaarid. "Temast sai Pumpsu. Aga kui ta õde sai pojad, siis sai tast Onu Pumpsu."

Ja Hasso tõstab näpu nagu ta vahel olulistel momentidel teeb ning peab justkui väikese spontaanse loengu kasside ja inimeste ühiselust: "On suur vahe, kui inimene peab kassi või kui inimesed peavad kasside kogukonda. Meil on viis inimest ja neli kassi, seega kasside kogukond. Kassidele on omavahelised suhted vähemalt sama tähtsad kui suhted meiega. Nii et me ei pea üksteisega eriti tegelema."

Siin kogukonnas liigutakse ja elatakse omapead.

Supp saab söödud, kohv saab joodud. Mul on aeg minna Nõmme öösse, kus koeri liigub ringi veel rohkem kui kasse. See on mõnus. Kevadeti on Nõm-me üks õigemaid kohti, kus hulkuda. Millegipärast tuleb veelkord meelde Juhan Viiding, kes kirjutas Nõmmest ja Nõmmel jalutamisest ja sõpradega vestlemisest mõnegi kena rea. Ja just hiljuti rääkis mulle Viidingu käekäigust pikalt ta elupõline kamraad ja Nõmme elanik Ott Arder.

Läksin luuletajatele külla ja olin mõtelnud ka luulest rääkida. Vikerkaares ilmusid hiljuti Hassol ja Kristinil uut sorti luuletused minu meelest. Ja Kristinil on tulemas luulekogu. Kristini uued luuletused on umbes sellised nagu Hassol enne olid. ("On tõesti või?" jahmub Kristin, "Issand, vist ongi. Ma olen lõpuks hakanud julgema avaldada luuletusi, mis on vanamoodsad. Mulle tegelikult selline kirjutamine õudselt klapib.") Ah, las seekord jääb luule kasside varju.

Lähen mööda pimedat Põllu, Metsa ja Mai tänavat. Mõtlen korra, et kassidele Hasso kalasuppi ei pakkunud. Aga ei tea, kas need söövadki. Hasso ja Kristini kassid on mitu korda paksemad kui Hasso ja Kristin ise. Hea elu peal. Kassidest võib eeskuju võtta. Eladanagu kass. Olla endaga rahul. Mati Unt näeb välja täpselt nagu ta oleks kogu oma eluosavuse ja tarkuse kasside pealt napsanud. Liigub ringi pehme sammu ja äraoleva ilmega. Teistele jagab ajalehesabades literatuurset raamatutarkust, aga ise elab kassitarkuse järgi. Mugavalt. Ma olen kaine, aga imelikke rantjeelikke mõtteid tuleb Nõmmel hulkudes pähe.

Ja millegipärast tuleb meelde, kuidas Tõnu Õnnepalu ütles kunagi, et Tallinnas pole kuskil jalutada ja sõitis Helsingisse jalutama. Nõmmel saab jalutada küll. Ma tean, et raske on asja ees teist taga jalutama minna. Aga proovige, leidke endale mingi ettekääne. Minge kellelegi Nõmmele külla. Ja minge jala. Kevad on.

Hasso ja Kristin iseendast

Hasso: Oleme mõlemad sündinud Tallinnas. Mina õppisin 28. koolis (praegu Hiiu põhikool), 7. keskkoolis (praegu Inglise Kolledzh), siis Pedas eesti keelt ja kirjandust (jäi pooleli), lõpuks lõpetasin Eesti Humanitaar-instituudi 1993 kirjandusteooria erialal ja sain magistrikraadi jälle Pedast 1998 kultuuriajaloo erialal (EHIs siis veel magistriõpet polnud). Töötanud olen Geoloogiainstituudis laborandina, Keele ja Kirjanduse Instituudis jälle laborandina, alates 1990 Humanitaarinstituudis õppejõuna (ametlik nimetus on praegu vist "teadur", minu madala koormuse pärast). Raamatud on: 1986 "Mustvalge", 1988 "Pihlakate meri", 1993 "Luuletused 1987–91", 1995 "Swinburne", 1996 "Katkestuse kultuur" (esseed ja kriitika), 1997 "Kaalud" koos Toomas Kalvega, 1999 "Jazz".

Kristin: Haridust ma eriti omandanud pole – Tallinna 32 kk., kui see ikka oluline on. Vabal ajal lugesin raamatuid. Lapsed on Tambet, Riste ja Linda-Mari.

Raamatuid on seni üks, "Tigudele".

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare