"Luuraja ja luuletaja“: Eesti moodi luurelkäik

Toomas Hussari eile esilinastunud mängufilmis käivad naljad ja vägivald käsikäes.

Hussari 2012. aasta hittfilm „Seenelkäik” oli minimalistlik, läbivalt humoorikas, veenev ja selge sihiga ehk kõike seda, mille poole Hussari neli aastat hiljem valminud ja kolmapäeval esilinastunud „Luuraja ja luuletaja” püüdleb.

„Luuraja ja luuletaja” on päevapoliitiline teos, mis vihjab Eesti ja Venemaa vahelistele välispoliitilistele pingetele, Vene spioonide kinninabimistele, spioonide vahetamisele ja Euroopat tabanud pagulaskriisile.

Linateose peategelane on üksik alkoholiprobleemide küüsis vaevlev salapolitseinik Gustav Tukk (Jan Uuspõld), kes kohtub salapärase roma Nalaga (Lana Vatsel). Nende kahtlase väärtusega suhe lükkab ka filmi käima: peagi selgub, et tegemist on Vene luure üles seatud lõksuga. Selleks et vastase kavatsustele paremini jälile saada, antakse Gustavile käsk suhet jätkata. Paraku kipub ülesanne mehel üle jõu käima, sest eneselegi ootamatult on ta vaenlasesse armunud. Mustlanna vastu tunneb romantilist huvi ka saamatu ja hädine luuletaja Miku Tähn (Rain Tolk), kes on paras tüütus. Armukolmnurga tõttu käivituvad Vene ja Eesti luure vahel protsessid, mis ei tõota ühtegi head lahendust.

Hussar ei püüagi „Luuraja ja luuletajaga” tabada sama humoorikat kullasoont, mis muutis „Seenelkäigu” nii meeldejäävaks, sest ilmselgelt ei taha režissöör ennast korrata, vaid pakkuda midagi uut. Seekord liiguvad huumor ja ainestikust tulenev vägivald üllatavas tempos: ühel hetkel naerame luuletaja saamatuse üle, aga teisel näeme luurajat Vene agente maha kõmmutamas.

Loe pikemalt homsest Eesti Päevalehest!