Huvitaval moel oli kuni viimase hetkeni Vene meedias teadmatus, kuidas Tihhonovi matmisega jääb. Filmimehed pidid oma liiduga linnapea Juri Luzhkovi poole pöörduma, et rahva poolt armastatud näitleja oma väärika viimase platsi saaks.

56 filmirolliga, kuhu kuulub ka kuulus luuraja Stirlitz ,venelaste seas lugupeetud näitlejaks saanud Tihhonovi ümbritseb saladuste loor – näitleja pole eriti andnud intervjuusid ja hoidnud oma isiklikku elu avalikkuse eest varjus. Temast teatakse vähe, mis pole aga populaarsust vähendanud. Kuulsusele on lisa toonud seegi, et aasta tagasi tehti projekt, mille käigus värviti ära seriaal “Seitseteist kevadist hetke”, nii et Stirlitz-Tihhonov sai endale punase natsikäesideme. Lisaks sellele, et mustvalge film sai värviliseks, tehti talle ka moodne efektne heli ja kärbiti kogu teos moodsamaks-hoogsamaks. Tehtud uuendused ei vaimustanud kõiki filmifänne ja arutelu vana filmi kohta puhkes taas lõkkele, nii et Tihhonovi pärand on vähemalt Stirlitzi osas täiesti päevakajaline.

Ühe vähestest intervjuudest andis Tihhonov 1997. aastal raadiojaamale Ehho Moskvõ ja seal väitis ta, et tal on filmides tulnud mängida peamiselt sõjamehi. “Isegi vürst Bolkonski “Sõjast ja rahust” oli eelkõige ohvitser – polkovnik. Ta oli kangelane, kes seisis eesliinil kõrvuti koos oma sõduritega ja ei taganenud sammugi.” See Tihhonovi töö on arvatavasti tuntuim välismaal, pälvis ju Sergei Bondartshuki Tolstoi romaani “Sõda ja rahu” põhjalik ekraniseering võõrkeelse filmi Oscari.

Huvitav on see, et vürst Bolkonski rolli saamiseks tuli läbida tihe sõel. Tihhonov napsas rolli Innokenti Smoktunovskilt, kes oli sel ajal Vene üks esinäitlejaid. Uut tüüpi siniverelise rolli saanud Tihhonov suhtus sellesse täie tõsidusega. Enda sõnul tormas ta raamatukogu harulduste osakonda lugema 19. sajandi alguse ajakirju, et pääseda sisse ajastusse ja selle detailidesse.

Filminäitlejaks sai Tihhonov tänu militaarsetele eeskujudele – noorukina oli ta vaimustunud Boris Babotshkini Tshapajevi osatäitmisest. Huvitav on seegi, et „Seitsmeteistkümne kevadise hetke” Stirlitzi eest saadud preemiate hulgas oli ka „Tshapajevi” režissööride vendade Vassiljevite nimeline Vene Föderatsiooni preemia.

Ka Tihhonovi esimene filmiroll on pärit sõjafilmist talle langes üks kõrvalroll Sergei Gerassimovi „Noorest kaardiväest”, mis pani aluse näitleja tuntusele. Filmi vaatas Venes pärast selle linaletulekut 42 miljonit inimest. Tihhonovi mängitud Vladimir Osmuhhini roll oli väike. Filmi tehti Krasnodonis, kus Fadejevi romaani sündmused tegelikult toimusid ja noored näitlejad pandi elama kodudesse, kus nenede prototüübid elasid. Et tegu oli noortefilmiga, toimusid trupis päris armumised, paariks said ka Vjatšeslav Tihhonov ja näitlejanna Nonna Mordjukova, kes esitas Uljana Gromovat, ühte pearollidest. Mordjukova oligi esialgu tuntum kui Tihhonov.

„Noore kaardiväe” filmimine oli omapäraseks hüppelauaks Stirlitzi juurde. Gerassimovi paremaks käeks oli Tatjana Lioznova, kes tegi noorte näitlejatega tööd ja kes sai aastate pärast “Seitsmeteistkümne kevadise hetke” lavastajaks.

Teisest maailmasõjast, mis Tihhonovi loomingus läbivalt kaasa mängis, ta osa ei võtnud, liiga noor oli. Küll aga tuli tal sõjatehases treialina võidu jaoks töötada. Seal rikkus ta treilaastudega oma silmad, mis õnneks ära raviti. Töölisnoore elu andis Tihhonovile kogemuse mängida mõneski filmis lihtrahva esindajaid. Sellest perioodist on pärit ka tema käe peale tehtud tätoveering “Slava” (Kuulsus), mille tõttu Stirlitzi nendes stseenides, kus kaadrisse ilmusid superluuraja käed, tuli kasutada dublanti.

„Minu mängitud tegelased tõmbasid sõjamehevormi selga asjaolude kokkulangemise tõttu,” ütles Tihhonov ise oma karjääri kohta. Kes oma elu lõpuperioodis unistas hoopis akadeemik Andrei Sahharovi mängimisest. Väga loogiline valik, oli ju akadeemik Sahharov sisemiselt väga väärikas inimene, nagu paljud Tihhonovi mängitud rollikangelased.