Luuraja Stirlitz lahkus reedel Moskvas igavesse unne
Huvitaval moel oli kuni viimase hetkeni Vene meedias teadmatus, kuidas Tihhonovi matmisega jääb. Filmimehed pidid oma liiduga linnapea Juri Lužkovi poole pöörduma, et rahva poolt armastatud näitleja väärika viimse platsi saaks.
56 filmirolliga, kuhu kuulub ka luuraja Stirlitz, kuulsaks näitlejaks saanud Tihhonovi ümbritseb saladuste loor – näitleja intervjuusid eriti ei andnud ja hoidis isiklikku elu avalikkuse eest varjus. Ühe väheseid intervjuusid andis Tihhonov 1997. aastal raadiojaamale Ehho Moskvõ, kus ta nentis, et on filmides mänginud peamiselt sõjamehi. „Isegi vürst Bolkonski „Sõjast ja rahust” oli eelkõige ohvitser – polkovnik. Ta oli kangelane, kes seisis eesliinil kõrvuti oma sõduritega ja ei taganenud sammugi.”
Filminäitlejaks sai Tihhonov tänu militaarsetele eeskujudele – noorukina oli ta vaimustunud Boris Babotškini Tšapajevi osatäitmisest. Huvitav on see, et „Seitsmeteistkümne kevadise hetke” Stirlitzi eest saadud preemiate hulgas oli ka „Tšapajevi” režissööride vendade Vassiljevite nimeline Vene Föderatsiooni preemia.
Ka Tihhonovi esimene filmiroll on pärit sõjafilmist, talle langes üks kõrvalroll Sergei Gerassimovi „Noorest kaardiväest”, mis pani aluse näitleja tuntusele. „Minu mängitud tegelased tõmbasid sõjamehevormi selga asjaolude kokkulangemise tõttu,” ütles Tihhonov, kes oma elu lõpuperioodis unistas hoopis Andrei Sahharovi mängimisest.
Teisest maailmasõjast Tihhonov ise osa ei võtnud, liiga noor oli. Küll aga tuli tal sõjatehases treialina võidu jaoks töötada.