LY LESTBERG: Armas Evald!


Kirjutan Sulle, kuna kevad murrab rajult ja töötegemine eriti ei istu. Vaevalt muidugi, et need read Sinuni kunagi üldse jõuavad.

##Pöördun Su poole, kuigi me ei ole iial olnud teretuttavadki. Sa muidugi ei aima, et oled olnud üheks olulisemaks inimeseks minu elu loos. Arvan, et see on liiga trafaretne ülestunnistus, et Sind vaimustada. Naised ikka arvavad nii. Aga omas naiivsuses ma loodan, et ehk on seegi siin osakeseks Sinu taevase õnne otsingute loos, mis ühe lõunatuule puhanguga juhuslikult minuni kandus.

Tead, tegelikult ei ole ma kunagi olnud mingi eriline teatrifänn ega iidolite kummardaja. Ausalt öeldes pärinevad mu kõige tõelisemad teatrielamused hoopis raamatutest, kus on kirjas midagigi elust neil kuldsetel kuuekümnendatel. See aeg on mulle millegipärast üksikasjadeni haiglaselt tähtis. Võib-olla selle pärast, et siis ma sündisin? Ja vähemalt ka minu kujutlus tõeliselt päris teatrist piirnebki minu jaoks sealt. Arvukate tekstidega, mis keerlevad peamiselt Sinu, Toominga, Vanemuise, Paul-Eeriku, “Tuhkatriinumängu” jms geniaalsuse ümber. Igatahes õhkub sealt power’it ja ideaali. Mida nii harva, kui üldse, päris elus kohtab.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma Sulle kirjutada, vaid hoopis Igatsusest. Juhtusin just lugema Sinu värsket armastuskirjade raamatut, mis muide on hetkel raamatupoodide müügihitt – ilmselt siis tõeline naistekas. See on lausa vaimustav, et Sa seal aina kordad, et peale igatsuse ei ole midagi, kõik aeg ja ruum on igatsust täis. No ma ei tea, kas Sa ise ikka siiralt uskusid ka oma igatsusse. Või siiski aimasid, et sellised absoluudid nagu elu ja armastus, iha ja igatsus äkki ei kipugi omavahel kattuma. Ehk on seda igatsust siis nõnda palju, et elu jaoks ei jätku seal enam vaba ruumi.

Aga minu jaoks oled just Sina nii tähtis, sest suutsid mind panna uskuma võimalusse, et Elu ja Armastus võivad vähemalt hetkeks üheks saada ka Maa peal. Nüüd oled Sa muidugi minus totaalselt pettunud, kuna juba aimad, et ka mina selle kerglase telelavastuse-Rudolfi ja mitte Sinu geniaalsuse võrku olen aastateks kinni jäänud. Tead, ma avaldan Sulle saladuskatte all, et naiste südameid murtakse ikka ühe ja sama sentimentaalsuse võtmega. Ega siis asjata ka Su raamatu menu nii suur ei ole.

Minuga leidis see aset aastal 1985. Olin esimese kursuse suvepraktikal Haapsalus. Ühel vihmasel suveõhtul istusime hulgakesi hämaras toakeses ja helendaval ekraanil jooksis Rudolfi ja Irma lugu. Sina olid loomulikult seal see Rudolf, kelle kujusse ma ootamatult meeletult armusin. Muide, ma poleks kunagi uskunud, et võin olla nii naiivne ja armuda kellessegi läbi teleka. Mis parata – siis polnud küll enam aasta 1965, kuid mulle meeldis ikka veel uskuda, et ühel hetkel saab kunst eluks, mitte vastupidi.

Tollest imelisest teleõhtust jäi eriti sügavale mällu üks mereranna episood. Kui Sina Rudolfina ja Elle Kull Irmana koos vee piiril otsekui aegruumiväliselt kulgesite. Tagantjärele tundub, et see oli filmitud kindlasti aegluubis ja päikseloojangul. Äärmiselt labane, aga just see tundus ka minule olevat absoluutse armastuse arhetüüp! Sa kindlasti ei usu, aga tegelikult longin seniajani just koos tolle Sinu poolt kehastatud igatsusega mere ääres. Lootuses kord mingi ime läbi kohtuda Sinuga või siis vähemalt kellegagi, kes võimalikult Sinuga sarnaneb. Seni on mul selle klišee eri variatsioonid õnnestunud jälje suutnud jätta vaid paberile.

Ega Sa ometi nüüd ei arva, et ma seda kunsti asja nii tõsiselt võtan? Tead, mingi järjekordne näitus, mis taas ja taas saab alguse sellest lõputust igatsusest, ei aja mind enam isegi iiveldama. Lugedes neid Sinu kirju, kinnistub mulje, et võtsid oma loomingut ja ennast omas ajas küll hirmus tõsiselt. Olid valmis selle nimel koguni surema. Ja samas vähemalt tundusid täiel rinnal elavat seda minule seni nii tabamatut päris elu oma jumaldavate naiste-laste keskel.

Loe veel

Aga aitab lobisemisest. Asetan nüüd selle Sinu värske raamatu riiulisse, kus juba teised tekstid kuldsetest kuuekümnendatest ees. Muide, Sinu raamat ise meenutab väljanägemiselt rohkem küll cover’it kui originaali. Aga ei maksa unustada, et on aasta 2005 – mõisted “kuuekümnendad”, “armastus” ja Sinu nimi müüvad. Vaid sinnamaani ongi seda igatsust. Seda kevadet on aga hetkel tõeliselt kõikjal. Lausa hingematvalt. Luban, varsti lahendan ka küsimuse, kuidas ka oma taevasi ja maiseid igatsusi tõeliselt ühte sulatada. Ega taha, erinevalt Sinust, selle nimel surra. Aegruumi ja kogu kunsti kiuste.

By!

Sinu Ly Lestberg

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare