Ly Lestberg on püüdnud kinni elu kulgemise
Käesoleva näitusega tahaks Ly Lestberg teha nagu järjekordse kannapöörde. Alustanud paljutõotava graafikuna, siirdus ta peagi uutesse valdkondadesse. Eriti paelus teda foto, ja seda lavastuslikus võtmes. Ta kujutas endast demiurgi, nagu on filmirežissöör, kes manipuleerib modellidega ehk siis näitlejatega, kes peavad järgima lavastaja kontseptsiooni.
Lestbergi kannapööre seisneb vastupidises – ta laseb ümbritseva endast läbi voolata või nagu ta ise ütleb: „Näitusega, mille materjali kogusin Itaaliast, teostub mu ammune unistus – loobuda ükskord ometi igasugusest omapoolsest elu lavastamisest. Mulle meeldib lihtsalt kulgeda ja otsekui nähtamatuna. Elu enese kättemängitud lugusid kaamerasse püüda, nii et need oleksid justkui otsekaadrid minu enese elatud elust ja emotsioonidest.” Nii et tugev subjektiivne moment on ikkagi sees.
Et näitust mõista, peab sisse elama kunstniku hingemaailma, püüdma vaadata maailma läbi tema silmade. Seda võimet peaksime arendama ka igapäevasuhtluses. Võõrsõnaga nimetatakse seda empaatiaks.
Kulgemine Itaalias
Kulgemine on keskne mõiste ida filosoofias. Inimene muudkui kulgeb ja kulgeb, vaatleb ümbritsevat ja mõtiskleb (mis on budistlikus mõttes midagi muud kui mõtisklemine), ilma sinna sekkumata. Millegipärast leidis Lestberg selle tee, kulgedes Itaalias.
Näitusel näeme nii tardunud renessansiaegseid marmor-skulptuure kui ka olustikupilte itaallaste igapäevaelust. Skulptuur on jagatud kaheks: üks on savist modelleerimine, kus kunstnik on sõna otseses mõttes looja, Pygmalion, teine on see, kus kunstiteos on kas kivis või marmoris juba olemas ja skulptor peab lihtsalt materjalist eemaldama kõik üleliigse, et kuju ilmsiks tuleks. Midagi skulpturaalset on ka Lestbergi fotodel – need inimesed oleksid kui elavad skulptuurid. Ja siis see video, kus kaadrid samast motiivist kord seisatavad ja seejärel liiguvad vaikselt edasi. Siin võibki näha seda kulgemist, mis pole kuhugi tormamine, vaid vahepeal seisatamine ja mediteerimine. Vaevalt et see temperamentsete itaallaste puhul toimib, ehkki nad on sügavalt katoliiklikud inimesed, kuid Lestberg on nad oma fotodel saanud hetkeks tarduma, et pärast tormakalt edasi kulgeda.
Ly Lestberg ütleb: „Ühesõnaga, tuleb lihtsalt olla – nagu leebe tuulehoo puhang üle päikesest pillava õitemere. Olla minatuul...” Mis võiks praegusel aastaajal olla kosutavam kui see näitus?
Näitus
Ly Lestbergi näitus
„Minatuul / I Wind”
•• Vabaduse galeriis
(Vabaduse väljak 6, Tallinn)
•• Näitus on avatud kuni
3. juunini
