Ma olen Turist, ma elan siin

Tõenäoliselt lammutatav Turisti pood muutis nõuka-ajal mõned võrdsemaks kui teised.

“Sajad rikkalikes värvitoonides sitskangad paistsid riiuliruutudest nagu puuridest. Tagapool olid virnas mitkalid, šifoonid ja frakikalevid. Perspektiivis kaugenesid terved kingakarpide riidad ja mõned naiskodanikud istusid madalatel toolidel, paremas jalas vana kulunud king ja vasakus uus kiiskav peoking, millega nad asjalikult vastu vaipa kõpsutasid. Kuskil kaugemal nurga taga laulsid ja mängisid grammofonid” (M. Bulgakov “Meister ja Margarita”).

Tsitaat, mis tänases tarbimismaailmas võiks kirjeldada suvalist kaubamaja, sai nõukogude süsteemis iseloomustada ainult üht ostuparadiisi – valuutapoodi. See eripärane kaubandusettevõte pidi välismaalastele tõestama riigi taset ja varustama parteieliiti importkaubaga. Lihtinimesed pani aga lihtsalt õhkama.

Endise valuutapoe Turist, praeguse klubi Parlament (Tartu mnt 17) projekteerisid Eesti Projektis arhitektid Peep Jänes ja Henno Sepmann aastatel 1980–81, maja valmis 1982. aastal. Ehitamisel osales ka Soome firma Keskus-SATO ja arhitektid Kalle-Heikki Narinen ning Tapio Hänninen. Ühelt poolt tingis see asjaolu hoone parema ehitus-kvaliteedi, teisalt aga iseloomustab 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse muutunud ehitussituatsiooni, kui mitmed firmad naaberriigist võtsidki osa objektide teostamisest Eestis (teise näitena nõukogude inimese ostutempel – Aia tänava kaubahall).

Kolmekorruselise nurgahoone välisilme on hermeetiline: fassaadil kasutatud klinkertellised, vähesed aknad ja maja selgepiiriline maht tekitavad seoseid bastioni- ja kindlusarhitektuuriga. Taoline arhitektuurilahendus pani valuutapoe toimima omamoodi Pandora laekana: sooviti kas või nähagi ahvatlevat kaupa, mida kaubamaja letile või isegi leti alla kunagi ei teki, samas oli sellel kõigel juures veidi keelatud maik, sest valuuta tähendas vanglat.

Ilmselt oli vaid vähestel kohalikel au näha Turisti poe autentset interjööri, mille kujundas Aulo Padar. Sisearhitekt Toivo Gans on algsest kujundusest kirjutanud järgmist: “A. Padari interjöörid on steriilsed, selge arhitektoonikaga, ilusa pehme tonaalsusega. Väga mõjuv on ruumide arhitektuurne modelleering, tunda on arhitekt Peep Jänese selget kontseptsiooni. Interjööri rõhkudeks on tehnitsistliku lahendusega piirded ja suur rippvalgusti” (Sirp ja Vasar, 15.04.1983). Tunnustusena hea töö eest sai Padar kunstnike liidu kujundajate sektsiooni aastapreemia.

Kui hoone välisilme on püsinud peaaegu muutumatult, siis seda enam annavad tunda muutused interjööris. Kuna valges modernismis klubi pidada ei saa, siis on seinad üle tapetseeritud, galeriisid toetavad postid punaseks, kogu hoone kõrgust läbiv kaldlagi aga tumedaks värvitud, ning kolmanda korruse galerii kohale lakke on maalitud mingid lõustad, mis kujutavad kas ekstaasis klubikülastajaid või vanglapõgenikke.

1990. aastate alguses kasutas hoonet pankrotis lõpetanud Eesti Sotsiaalpank. 1997. aastal leidus majale ostja OÜ Viis Veeringut näol, mis kuulub Tartu ärimeestele Urmas Pastile ja Juhan Kolgile. Enne klubi Parlament avamist 2004. aastal tegutsesid hoones erinevad poed Wiiralti kaubamaja koondnimetuse all. Eelmise aasta lõpus võttis muinsuskaitse maja ajutise kaitse alla, põhjendusega, et see on üks väheseid hästi säilinud selle perioodi hooneid. Kultuuriminister Raivo Palmaru teatas

1. juunil, et ei pidanud hoone kaitse alla jätmist piisavalt argumenteerituks. Sellele järgnes

7. juunil muinsuskaitse nõukogu avalik kiri, kus teavitatakse, et ekspertide arvamuse eiramisega on minister tekitanud Eesti muinsuskaitses usalduskriisi. OÜ Viis Veeringut soovib krundile püstitada kuni 44-korruselist kõrghoonet Titanic.

Valuutapoed, parteinomenklatuuri elamud, kinnised meelelahutusasutused, turismituusikud – kõik need olid rebendid nõukogude ühiskonnas. Paratamatud anomaaliad, mille puhul mõned on võrdsemad kui teised. Praegu tundub juba võimatuna hoone algse funktsiooni taastamine: teha klubi asemele näiteks Prada või Gucci esindus, sest mis muu endisesse eliitpoodi sobiks. See vähemalt säilitaks unikaalse ja heakvaliteedilise hoone, mille puhul võiks hõisata nagu Bulgakovi tegelaskuju Korovjev valuutapoes, küll kerge irooniavarjundiga: “Vaimustav kauplus! Väga, väga tore kauplus.”

Kommentaar

Peep Jänes

Turisti poe arhitekt:

Mis erilisi emotsioone see ikka tekitab! Eks igal arhitektil on natuke kahju, kui tema ehitis ära lõhutakse, aga selle üle otsustavad teised inimesed. Kas just praegu oleks õige hetk seda maja juba muinsuskaitse alla võtta, otsustavad ka meie muinsuskaitsjad. Üldiselt ma ei tahaks kommenteerida seda teemat.

Kommentaar

Aulo Padar

Turisti poe sisearhitekt:

Kui oleks tegemist paneelmaja või mingi lobudikuga, siis ma saaks aru, et see on vaja maha lõhkuda ja midagi korralikku asemele ehitada, kuid see on monoliitbetoonist ehitatud maja, mis on pealt väärika kiviga kaetud. Minu arvates on maja maha lõhkumine küll jama. Kogu hoone oli terviklikult tehtud – mööbel, piirded, trepid. Nii palju kui ma tean, siis praegu on sisekujundusest alles jäänud piirded, baari-osast pole midagi säilinud. Sakala keskus on teine samasugune, hästi ehitatud hoone. Kahju on!