“Ma vihkan suuremat osa inimesi!”
Paul Thomas Anderssoni viimane film “Veri...” on linateos, mis toob publikuni sääraste klassikute nagu “Sierra Madre aare” (1948) või “Kodanik Kane” (1941) kauge kaja. Ajad muutuvad ja moed koos nendega ning kui rohkem kui pool sajandit tagasi olid self-made man’idest magnaadid kinolinal midagi uut ning väärisid filmitegijate meelest analüüsi, siis nüüd selle teema lahkamist John Hustoni või Orson Wellesi stiilis naljalt filmides ei kohta.
Enam kui kahetunnise filmi sisu on lihtne – ameeriklane Daniel Plainvew on 20. sajandi alguse naftaärimees, kelle peamiseks eesmärgiks siin elus on teenida nii palju raha, et ta saaks osta ennast vabaks teda ümbritsevast maailmast. Californias ootabki teda määratu rikkus, aga teekond sinna on pikk ja nende aastate jooksul kohtub ta mitme inimesega, kelle saatust ta oluliselt mõjutab, olles ise teiste mõjutustele immuunne.
Day-Lewise soolo
P. T. Anderssoni on seni tuntud kui režissööri, kes on oma filmidesse saanud hästi töötava näitlejaansambli. Seekord on ta panustanud peamiselt Daniel Day-Lewisele, kes õigustab rezˇissööri usaldust sada protsenti.
“Veres...” on küll ka teisi väga häid rolle, näiteks Paul Dano kaksikvendade Sundayde rollis, Kevin J. O’Connor Danieli kadunud vennana, Ciarán Hinds äripartnerina jne, kuid “Veri...” on puhtalt Daniel Day-Lewise soolo.
Oma osa filmi mõjuvuses on samuti hästi valitud taustajõududel, keda tavaliselt tähele ei panda, kuid filmi muusikalise külje eest hoolt kandnud Jonny Greenwoodi panus ei tohiks küll märkamata jääda.
Greenwoodi muusikaline saade küll kahjuks diskvalifitseeriti Oscarite võistluselt tehnilistel põhjustel, kuid jääb faktiks, et ansambli Radiohead liikme muusikalises saates on majesteetlikkust, mida pole ammu üheski suurfilmis kuulnud. Lohutusauhinnana saigi Greenwood Berliini filmifestivalilt Hõbekaru “väljapaistva kunstilise panuse” eest.
Väljavõtteid Berlinale pressikonverentsilt
P. T. Andersson
“Filmi tegemine
ajab hulluks, aga see on tore hullus”
•• Kust tuli filmi idee?
Poleks ma aastaid tagasi Londonis koduigatsusest Upton Sinclaire’i teost “Nafta!” lugema hakanud, poleks ka filmi sündinud. Alguses mul polnudki tegelikult plaanis raamatut filmiks teha, ma lihtsalt “varastasin” ajaviiteks võimaliku filmi-idee jaoks sobivaid stseene.
•• Kas filmis on autobiograafilisi hetki? Daniel Plainvew käitub aeg-ajalt nagu filmirežissöör.
Filmi tegemine on nagu natfa puuriminegi – sa ei tea kunagi, kas sellest üldse tuleb midagi välja, aga sa ikka teed seda. Ja kui korra saad kätte midagi, mis tundub päris hea, siis muutud ahneks ja aina jätkad, mitmeid kuid, perekonna, elu, sõprade arvelt. Sa läheksid nagu kuhugi teise kohta ja ei tahagi enam tagasi tulla, aga erinevalt minu filmist tuled lõpuks siis maa peale tagasi. Filmi tegemine võib ajada hulluks, aga see on tore hullus.
•• Teie filmil on väga vastuoluline lõpp.
Vennad Coenid tegid oma filmile “Ei ole maad vanadele meestele” veel vastuolulisema lõpu, mis varjutas omakorda meie filmi lõppu.
Filmisime “Vere...” lõpu kunagise naftamagnaadi Edward Loheny häärberis ja kui oled kuulnud näiteks tema elulugu, siis oled kuulnud kõigi temasuguste elulugusid. Enamasti need elulood ei olnud õnnelikud ega lõppenud hästi,
mis ei takistanud nendel meestel kogu see aeg oma impeeriumi juhatada.
